Lääne piiratud õhulöök Süürias on pelk heidutus, mis ei too poliitilist lahendust lähemale

Süüria sõdaSüüria sõda

Öösel koalitsiooni poolt Süüria režiimi sõjaliste objektide pihta antud koordineeritud löök oli kahtlemata asjakohane ja vajalik, kuid arvestatava tulemuse saavutamiseks on sellest tõenäoliselt vähe.

Jääb vaid üle nõustuda kaitseminister Jüri Luige arvamusega: “Süüria režiimi pihta antud liitlaste õhurünnak oli kaugelt liiga piiratud ja spetsiifiline, et see mõjutaks poliitilise lahenduse saavutamist positiivses suunas.”

Kõigepealt võib eeldada, et õhulöögi mõju vähendas kõvasti vastase teadmine, et selline aktsioon nagunii peagi tuleb – inimesed pugesid peitu, kõik, mis võimalik, viidi varju, pealegi teatakse Süürias ilmselt väga hästi ka seda, milline on Lääne relvastuse tehniline mõju. Ehk siis seda, kuhu oma relvastus peita, et vastase rakettide täppistehnika ja suure löögijõu mõju miinimumini viia.

Peamisteks sihtmärkideks olid Damaskuse lähistel asuv ja keemiarelvade arendamisega seotud teaduskeskus, Homsi provintsis asuv keemiarelvade ladu ja üks teine Homsi lähistel asuv ladu koos juhtimiskeskusega, vahendab ERR.

“Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA õhurünnakutega hävitati suur osa Damaskuse keemiarelvadest,” ütles laupäeval Prantsuse välisminister Jean-Yves Le Drian. Kas tegu pole siiski soovunelmaga? Kas süürlased hoidsidki seda kraami nii kergelt rünnatavana?

USA kaitseminister James Mattis ütles kommentaariks, et äsjase rünnakutelaine käigus hävitati Süüria režiimi sõjalist võimekust poole rohkem kui aasta tagasi samuti keemiarelva kasutamise eest sooritatud rünnaku raames. Seda teatakse juba loetud tunnid hiljem? Tuletagem siiski meelde, et Assad on suutnud venelaste toel edukalt edasi tegutseda.

Seega jääb koalitsiooni rünnak sõjaline mõju ilmselt nõrgaks, esiplaanile tõuseb poliitiline ja moraalne heidutus. Sellega pole asjad samuti kõige paremad – Läänes ei viida tihti asju lihtsalt lõpule ja lõppkokkuvõttes hakkab vaenlane asju võtma lihtsalt ajutise ebameeldivusena, ehk siis teatakse, et Assadi jõulist võimultlükkamist nagunii ei tule. Selle garanteerib venelaste kohalolek. Või siis tuleb juba suurem sõda kahe telje vahel ehk Lääs versus Venemaa, Assad ja Iraan. Seda ei taha vist eriti keegi.

Kõige mõttetumad on alati poolikud lahendused, mida Lääs kipub väga sageli tegema. Kõigepealt lubadused rängalt karistada, siis piiratud löök ja lõpuks rahulejätmine suure enesekiitusega: “Me alles näitasime neile, panime Assadi paika, tõestasime, et meiega ei maksa naljatada!” Tegelikult teeb teine pool sellest järelduse, et tegu on pigem suurte sõnaseadjatega, kes asjadega nagunii lõpuni ei lähe, nende rünnakud tuleb lihtsalt ära kannatada ja omi asju edasi ajada. Süüriat on varemgi sel moel karistatud, keemiarünnakud aga on jätkunud.

Lähipäevad näitavad, kas Assad tõmbab tagasi, Lääne koalitsioon näitab venelastele ja Assadile veelgi tõsisemalt hambaid või tuleb sellest taas üks naljanumber. Kaldun uskuma viimast, sest nagunii on venelaste ja ameeriklaste vahel Süürias mingid reeglid paika pandud – näiteks et üksteist otseselt ei rünnata, pihta antakse liitlastele. Taas tuleb nõustuda kaitseministri sõnadega: “Poliitiline lahendus on meist sama kaugel, kui ta oli enne pommitamise algust”.

Kommentaarid