Maailm meie ümber muutub aina arusaamatumaks, pretensioonikamaks ja üha enam ka vastumeelsemaks.
Näitleja ja teoloog Malle Pärn arutleb oma arvamusloos inimeste egoistliku käitumise ning vastutustunde ja terve mõistuse puudumise üle, mis väljendub kõige rohkem nende puhul, kes nimetavad ennast sallivuslasteks.
“Suur osa inimesi ei ela tänapäeval enam tegelikus maailmas, ühiskonnas, looduses, vaid mingis konstrueeritud diskursuses, narratiivis, paradigmas, ideoloogilises mudelis. See on nagu uue, kõigile kohustusliku pseudoreligiooni või puusliku ehitamine.
Tõnis Mägi ütles: “Tahaksin, et minu ja meie lastele jääks Eesti, mis on elamisväärne.” Üks sallivusaktivist kirjutas selle kohta väga tüüpilise kommentaari: “Haiget teeb teadmine, et “Looja, hoia Maarjamaad” laulusõnade taga on visioon ühiskonnast, kus kõikidel inimestel ei ole õigust võrdsele kohtlemisele ning elementaarsele inimväärikusele.”
Huvitav, kust ta selle “visiooni” leidis? Enne seda ei olnud, ja nüüd äkki on? Elamisväärne Eesti ei sobi temale? Seal ei ole õigust võrdsele kohtlemisele ja elementaarsele inimväärikusele? Kuidas ta siis elamisväärne on?
Neil, kes peavad ennast sallivateks ja avatuteks ja võrdse kohtlemise rüütliteks, on ilmselt omad (rangelt isiklikud) pisikesed kivist dogmad, justkui kindel ja kitsas programm arvutis, mille piirides nende mõtted liiguvad. Kõik, mis sellest väljaspool, on nende jaoks vihakõne ja tagurlus.
Võrdne kohtlemine tähendab nende jaoks vaieldamatuid eelisõigusi ja puutumatust teatud gruppidele, inimväärikus tähendab nendele gruppidele kõikide nende soovikeste täitumist.Teised olgu vait. Seda võiks ilmselt liigitada egomaniakluseks, MINU soovide järgi peab terve maailm elama ja mõtlema ja suhtuma. Kes pole minuga nõus, kusjuures viimse detailikeseni, see on minu vastu ja seega on ta vaenlane. Ja vaenlasele kleebitakse külge kõik vastikud sildid, mis vaid pähe tulevad, ilma põhjendusteta, sest loogika on sallivuslastele täiesti tundmatu kategooria.
Keegi tegi kuskil mingi pilapildi või filmi, mis mõnitab teise rahvuse ja religiooni püha meest. Selle peale tollest rahvusest inimesed said pahaseks ja lasid mõned inimesed pommiga õhku. Nad ei läinud tapma seda, kes pilapildi tegi, vaid tapsid hoopis kellegi täiesti kõrvalise, juhuslikult ettesattunud inimese, kellel polnud selle pilapildiga mitte midagi tegemist. Võimalik, et need tapetud isegi mõistsid hukka sellise pilapildi avaldamise? Võimalik, et nad ei solvanud
iialgi ühtki teiseusulist.
Kes on siis süüdi nende surmas? Kas mitte see, kes joonistas ja avaldas selle pilapildi? Kuidas ta saab rahulikult edasi elada, kui tema tegevuse tõttu on tema kaasinimesed, tema rahvuskaaslased tapetud? Kuidas ta saab veel rääkida mingitest inimõigustest või sõnavabadusest, kui tema “vabaduse” tulemusena tapeti kellelegi armsad lähedased inimesed?Kes küll kaitseks nende inimõigusi?
Iga inimene peaks MÕTLEMA, enne kui ta midagi teeb või avalikkuse ette läkitab, ta peaks kaaluma oma teo võimalikke tagajärgi, – mida jõulisem on mingi tegu, seda jõulisem on ka vastukaja, vastulöök sellele. Kas tele- ja virtuaalmeelelahutus on paljud inimesed nii ära rikkunud, et nad ei oskagi enam oma tegude tagajärgi ette näha? Arvutimängus ju mängija ise kannatada ei saa? Ja ohutus kohas elav pilapildi joonistaja niisamuti. Tema asemel tapetakse
teisi, neid, kes ei ole püha meest mõnitanud.
Muidugi on rumal ka see, kes läheb ja tapab kellegi teise, mitte selle, kes teda solvas. Vägivallatseja ei ole iial tark, sellega tuleb alati arvestada. Ka mitte aus ja vapper, vägivallatseja on alati ebaaus argpüks. Ta ründab kaitsetut, endast nõrgemat, sest pelgab tegelikku vastasseisu. Poeb peitu ja tulistab ohvrit seljatagant. Läheb kindla peale välja, ründab seda, kes ei oska rünnakut oodata ja sellepärast ei suuda talle vastu hakata.
Miks küll nii paljud inimesed elavad nagu isekad enesekesksed lapsed, kelle ainsaks argumendiks on: mina tahan! Kui küsida: “miks?” on vastus: “sest mina tahan!”
Antoine de Saint Exupery on kirjutanud: olla inimene, see tähendab olla vastutav. Kassi ei saa linnu tapmise eest vastutusele võtta, aga inimene peab oma tegude eest ISE vastutama. Inimeste maailm on pea peale pööratud, tagurpidi. Aga õnneks enamus inimesi kõnnivad ikka veel jalgadel. Kuni meil on veel neid, kes mõistavad, mis tegelikult toimub, ja kuni nad julgevad seda ka avalikult välja öelda, niikaua on meil veel lootust.”