Malle Pärn: mitte EKRE retoorika ei ole räige, vaid meie tegelikkus on räige

Eestlane peab tänapäeval olema vähemalt kakskeelne, kui ta tahab aru saada, mis toimub meie päevapoliitikas ja meedias. Ta peab oskama lisaks oma emakeelele ka karjääripoliitikute kohustuslikku kantseliiti.

Liberaalide uuskeel on vallutanud ametliku ehk õukonnameedia.

Teadlik valija peab hoolega jälgima konservatiive laimavate parteide käitumist, et mitte lasta end ära petta valelikest loosungitest ja vastaste kohta levitatavast laimust.

Globalistide-võltsliberaalide ainsaks relvaks näib olevat vastastele, tegelikult normaalsetele arukatele inimestele inetute siltide pealekleepimine. Nad loovad selleks vahel isegi uusi termineid.

Kõigepealt toodi sisse „retoorika“. Jah, heas mõttes võib tõesti EKRE juhtide esinemist nimetada retoorikaks, sest ükskord ometi on poliitiku jutul mõte sees ja see kõlab eesti keeles, mitte nõukogulikus tühikantseliidis! Ja seda on huvitav kuulata!

Sest retoorika hõlmab suulise ja kirjaliku kõne oskusliku ja tõhusa loomise ja edastamise teooriat, tehnikat ja kunsti.

Retoorika on ju kõnekunst, oskus avalikult kõnelda. Retoorika on sõnaseadmise abil veenmise kunst. Niisiis igale poliitikule väga vajalik töövahend.

Ent Õigekeelsuse sõnaraamat annab lisaks ka sellise võimaluse: ilukõne, ilusad sisutud sõnad. Seda liberaalid vaevalt silmas peavad, kui EKRE juhtide retoorikast räägivad, nende meelest on see ikka räige ja viisakale poliitparnassile sobimatu. Seega, ilukõnest on tehtud kolekõne.

Sõbrad, mitte EKRE retoorika ei ole räige, vaid meie tegelikkus on räige, sellest ei saagi kenasti rääkida! Ärge ometi süüdistage sõnumitoojat, sellega te ju kiidate neid, kes meile seda räiget tegelikkust iga päev juurde toodavad!

Kas tühikantseliit ja poliitiline laim on paremad kui valus tõde?

Võtke EKRE retoorikat kui äratusekella helinat, mis võib olla hetkel ebameeldiv kuulata, aga mis teid ometi unest üles äratab!

Vähe sellest, et konservatiive juba ammugi sõimatakse „natsideks“, „paremäärmuslasteks“, „populistideks“, nüüd on nende mõtted sildistatud „jutupunktideks“. Ja loomulikult tulevad need „jutupunktid“ otse Kremlist ja Putinilt?

See on tegelikult väga hea termin. Nagu „düstoopiagi“, mille meile andis sots Ossinovski. Tema nimetas düstoopiaks rahvusriiki, tegelik düstoopia on see, milles me praegu elame ja milles edukalt progresseerume: liberaalne režiim.

Jälle näitavad liberaalid tegelikult näpuga enda peale, jälle annavad nad hea sõna, mis paljastab meile nende endi käitumise allhoovusi.

Jälle sobib see ideaalselt liberaalide endi mõtteavaldustele, kus ei ole ei sisu ega mõtet, ongi vaid liberaalide (või ka Brüsseli) valmisküpsetatud jutupunktid.

Jutupunkt on ilmselt mingi kindel moodul või vormel, mis kuulutab mingite ideoloogide valmismeisterdatud dogmasid või propagandistlikke valesid. Eks koosne ju kogu karjääripoliitikute udukantseliit teatud jutupunktidest?

Jutupunktid tähendavad ju seda, et inimene ei räägi oma mõtteid, sest ei suudagi ise mõelda, vaid kannab ette mingeid päheõpitud vormeleid. See on nagu robotisse sisestatud programm, millest väljaspool robot ei ole suuteline orienteeruma.

Nõnda võiks jutupunktiks nimetada igat karjääripoliitiku tühifraasi või ka mitmeid kordi korratud valet. Või kolleegi sõimamist. Nõnda saaks lausa leksikoni koostada erinevate poliitikute omavahel väga sarnastest jutupunktidest. Ja isegi nimelistest jutupunktidest.

Ja üks tähtsamaid jutupunkte ongi see, et EKRE pidavat kordama Kremli jutupunkte, et EKREl ja Kremlil olevat ühised põhimõtted ja huvid.

Ei vaja EKRE ega SAPTK mitte kellegi (ammugi mitte kremli!) valmisvormitud jutupunkte, mõlema tegutsemise ja avalike mõtteavalduste aluseks on normaalsete inimeste adekvaatne reaalsustaju, terve mõistus ja läbi raskuste selles hulluksläinud maailmas alleshoitud mõtlemis- ja analüüsivõime. Ja elu jooksul kogutud teadmised. Ja rikkumata moraalne kompass.

Aga liberaalidele ei ole võimalik mitte midagi mõistlikku ära seletada, nemad kordavad ikka seda, mis neisse on sisse programmeeritud. Nagu katkiläinud grammofoniplaat, millel nõel üht fraasi pidi ringiratast käib.

Primitiiv lähtub teiste hindamisel alati iseendast, varas ju usub, et kõik varastavad, valetaja, et kõik valetavad. Kuna liberaal ise jagab oma isandate jutupunkte, siis usub ta, et ka teised jagavad kellegi jutupunkte. Inimene ei saa ju ometi 21. sajandil ikka veel ise vabalt mõelda?

Valeterminite kasutamine valusale kriitikale siltide peale kleepimiseks on tõesti muutunud juba naeruväärseks.

See, kes meie poliitfarssi tõsiselt võtab, peab ikka väga rumal olema.

Malle Pärn