Mart Helme: uut erakonda on vaja kogu progressiivsele üldsusele

Mart Helme

Riigikogu valimised lähenevad. Ja nagu iga kord, nii on ka nüüd vallandunud spekulatsioonid selle üle, kas Eesti parteimaastik on valmis, kas sünnib valimisteks mõni uus erakond või tõuseb jalule mõni vahepeal reelt maha pudenenu.

Kui olukorda kiretult hinnata, siis näib, nagu oleks poliitiline spekter servast servani kaetud ja vähemalt ideoloogilises plaanis ei ole ühegi uustulnuka järele mingit vajadust. Liberaalse tiiva katavad meil vasakult Keskerakond – esindades ühtlasi jõuliselt ka venelasi – ja paremalt Reformierakond, kes üritab ühtaegu võtta ka rahvuslikke poose.

Konservatiivsel tiival on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja ennast mingitel põhjustel ikka veel konservatiivsusega samastada püüdev, kuid sisult liberaalne Isamaa ja Res Publica Liit. Samas nišis püüab ennast defineerida ka Vabaerakond, kellest maailmavaate ega tuleviku seisukohast ei ole täna aga enam mõtet rääkida.

Ja siis on Eesti poliitikaväljal muidugi padupunane segment, milles troonib meie praegust hullumeelset maksupoliitikat dikteeriv ja perekonda, rahvust, rassi ja sugu redefineeriv Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Pildi servas on ka täpike rohelist, ent erakond Eestimaa Rohelised, sõltumata täiesti reaalselt eksisteeriva niši olemasolust, enam arvesse ei tule, kuna esiteks ei ole neil selleks piisavalt tugevat organisatsiooni ja teiseks on Keskerakond nad kui vasakliberaalse nähtuse ja seega potentsiaalse konkurendi üheainsa abilinnapea kohaga Tallinnas neutraliseerinud.

Sellest hoolimata räägitakse visalt uue partei tekkimise võimalikkusest ja vajalikkusestki. Kes siis vajab seda uut erakonda ja kuhu see uus erakond poliitilisel skaalal peaks paigutuma?
Olemasolevatest erakondadest vajab uut jõudu muidugi Keskerakond. Ja vajab seda paremale tiivale. Keskerakond on teoks teinud selle, et on ühtaegu võimul nii Toompeal kui all-linnas. See annab Keskerakonnale kõigi teistega võrreldes ülekaaluka administratiivse, finantsilise ja propagandistliku ressursi, mida iseenesest mõistetavalt püütakse valimisteni jäänud aja jooksul ära kasutada.

Uus erakond paremal tiival, millele Keskerakond eelkõige oma propagandamasina taha lükkaks, võtaks ilmselgelt hääli ära parema tiiva juhtparteidelt Reformierakonnalt ja EKRE-lt ja tagaks Keskerakonnale vähemalt teoorias riigikogu valimistel tugevaima tulemuse.

Uue parempoolse partei tekkest on loomulikult huvitatud ka Moskva, sest see killustaks poliitmaastikul eestimeelseid jõude ja nende valijaid ning annaks veelgi kaalu juurde Keskerakonda seestpoolt juba niigi juhtivatele venelastele, kelle hulgas on kahtlemata piisavalt palju Venemaa agente ja mõjuagente.

Paradoksaalsel kombel on uuest parempoolsest – või tuleks öelda, paremtsentristlikust – parteist huvitatud ka Euroopa Komisjon ja meie teised nn lääne sõbrad, kuna seal ei soovita mitte mingil juhul näha rahvusliku ja euroföderalismi suhtes skeptilise jõu – siinses kontekstis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna – tugevnemist. Pärast mõningast peataolekut Brexiti, Trumpi, samuti Poola, Ungari, Tšehhi, Slovakkia ja Austria arengute järel ongi eurokavalpead nüüd välja mõelnud oma vastukäigu.

Neist üheks on uue suure üle-euroopalise paremtsentristliku partei loomine, mis peab esindama mitte „kitsarinnalisi“ rahvuslikke ja rahvusriikide suveräänsust toonitavaid seisukohti, vaid üle-euroopalikke liberaalseid ja üldinimlikke konservatiivseid väärtusi. Selle projekti teostamisega läheb muidugi aega ja seepärast alustatakse kohtadel uute nime poolest rahvuslik-konservatiivsete erakondade loomisega, mille rahvusluse, rahvuskultuuride ja rahvusriikide suveräänsusega ei ole loomulikult mitte midagi pistmist peale asutamisaegsete vastavasisuliste sõnakõlksude. Prantsusmaal ongi niisugune erakond juba loomisel ja kindlasti on see vaid esimene pääsuke. Niisuguste parteide tegelik eesmärk on täita tühikud, mis on kohalikul poliitmaastikul järele jäänud seniste nn rahvuskonservatiivsete parteide läbikukkumisest. Meil tähendab see asenduse tekitamist IRL-ile ja Vabaerakonnale, kes ei ole globaliste juuksejuurteni ärritava Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna tasalülitamisega hakkama saanud.

Ent asjal on veel üks, pigem sotsiaalne kui ideoloogiline aspekt. Tegelikult võime tõdeda, et riigikogu valimiste eel on meil juba traditsiooniliselt esile kerkinud mingi ühiskondliku auru väljalaskmise erakond. Res Publica lühike tähelend on selle kõige eredamaks näiteks, ent samasse ritta mahuvad ka korraks riigikokku pääsenud rohelised, kelle fenomeni järgmistel valimistel püüti, tõsi, kesiste tulemustega, korrata nn. vabatmeeste kaasamisega. Ja eelmisel korral pidi ühiskonnast auru välja laskma ja järjest populaarsust koguva EKRE riigikogu ukse taha jätma Vabaerakond. Sama ja muudegi eespool toodud asjaolude loogika kohaselt ongi lausa vältimatu, et ka seekord klopsitakse kokku ühekordseks kasutamiseks mõeldud erakond.

Loomulikult tõusetub siinkohal küsimus, kes on ametlikult selle erakonna loojad? Kellest saavad selle käilakujud? Küllap üle-euroopalised eriteenistused – süvariik – meile selleks nomenklatuuri leiavad. Nagu Kaja Kallas tõttab Reformierakonda päästma, lendavad vajadusel kodumaale teisedki karvased ja sulelised. Eurorahaga kastetult ja eriteenistuste ning ajakirjanduse poolt kasvuhoonestatud peenrakesele istutakse Eestis rahvusriikluse edasiseks hävitamiseks ilusti ja sujuvalt igasuguseid kaljurandasid, tarandeid ja jõkse, kes, kui nad ka midagi enamat ei saavuta, saavad rahuldada oma isiklikku edevust. Samal ajal teavad nad suurepäraselt, et isegi juhul, kui ei lähe õnneks, on neile süvariigi poolt pehme maandumine tingimusteta tagatud.

Niisiis – kellel on vaja uut erakonda? Paljudele. Kogu progressiivsele üldsusele Moskvast Brüsselini välja.

Kommentaarid