Õnneli Matt: elatisrahast ja lastetoetustest ilma radikaalfeministliku agendata

Kui varasemalt oli lastetoetus 19 eurot, mis oli märkimisväärselt väike ja oleks võinud ka olemata olla, siis tänaseks on see tõusnud 50 euroni kuus ühe alaealise lapse kohta. Kolme lapse puhul on riik tõstnud nüüdseks toetuse 500 euroni. See summa on üsna motiveeriv, et pered, kus hetkel kasvavad üks või kaks last, mõtleksid ka kolmanda lapse peale. Seda juba sel põhjusel, et paljude inimeste palk ei ulatugi 500 euroni kuus, lihtsam oleks ehk jäädagi sellisel juhul kolme lapsega koju.

Palju on peresid, kus vanemad on lahutatud ning lapsed viibivad ühe kuu jooksul mõlema vanema juures. Suur osa lahutatud peredest on nõudnud välja teiselt poolelt igakuise elatise maksmise, et majandusliku olukorraga paremini toime tulla. Enamasti jäävad lapsed elama emaga, kuid on ka erandeid. Kui tuua olukord, kus ema elab kolme lapsega ja saab palka 500 eurot, toetust riigilt 500 eurot ja isalt alimente summas 705 eurot ehk miinimumi (ma nimetaks „normi“) iga lapse kohta, siis teeb see tema kuu sissetulekuks 1910 eurot. Jagades selle leibkonna arvuga ehk antud juhul neljaga teeks see ühe inimese kohta peres 426,25 eurot. Samal ajal, kui isa saab palka 1000 eurot kuus ning peab maksma sealt 705 eurot lastele elatiseks raha, siis temale jääb endale kuus 295 eurot. Selle 295 euroga kuus peaks isa suutma ära maksta maksud, saada söönuks ja pidada lapsi ülal, kui nad teda külastavad. Tekib küsimus, kas sellise rahaga ikka saab seda kõike teha?

Emal võib olla poole väiksem palk, kuid tema majanduslik seis ühe perekonnaliikme kohta on lastetoetuse ja elatise laekumisel juba oluliselt parem kui isal järele jäänud pisku. Üsna levinud on mõte, et meestel on palju parem palk ja nad tulevad paremini toime. Kui peres on lapsed, siis on mõlemal vanemal laste ees täpselt samad kohustused – tagada lapsele/lastele parim. Sellises olukorras on paraku ühel vanemal eelis, sest tema saabki riigilt toetuse, mis paneb vanemad lastele panustamise poole pealt võrdsesse seisu, kuid emale lisandub veel elatis isalt. Sel hetkel on laste ema palju paremas seisus kui laste isa. Kindlasti peabki emal olema kolme lapsega mõistlik majanduslik seis, kuid tahan öelda, et riigipoolne panus tuleks samuti arvesse võtta (va rongavanemate puhul).

Kehtivas kohtupraktikas ei võeta seda veel üsna uut asjaolu arvesse, et kolme lapsega perele on lastetoetus kokku 500 eurot ja see paneb lastega kooselava vanema paremasse majanduslikku olukorda. Kui edaspidi võetaks elatise määramisel arvesse 500 eurost toetust ja jagataks see võrdselt pooleks ehk isalt võetaks see 250 eurot vähemaks 705-st eurost, siis isale jääks kätte juba arvestatavam summa ühes kuus elamiseks ja vahetult lastele panustamiseks. See asetaks vanemad võrdsemasse olukorda.

Uut mõtteainet tekitab koheselt ka see, et kui antud lapsevanem saabki 1910 eurot kuus palka, millest ühele inimesele kulub 426,25 eurot, siis kas see reaalselt kulubki ühe lapse peale? Kui pere elab suures linnas, kus kulutused on suuremad, sest iga liigutus maksab palju rohkem, siis ehk tõepoolest. Teisel juhul, kui pere elab väikses kohas, kus kulutused on palju väiksemad, ei lähe see raha kindlasti kõik kasutusse. Vähemasti ei kulu see 400 eurot ühe lapse peale, mis on välja arvutatud. Samal ajal, kui see raha kulub muuks otstarbeks, mis isalt on välja mõistetud, peab isa nägema vaeva, et pakkuda samaväärset igapäevaelu oma lastele. Kindlasti ei ole elu suures linnas ja väikses linnas võrdne ning see võiks panna vanemaid mõtlema elatise väljanõudmisel ja teemal, et ehk polegi mõtet lahutusega kiirustada..

Teisalt, kui peres kasvab üks või kaks last võivad kulutused lastele olla palju suuremad, kui kolme ja enama lapsega peredes. Ühe lapse söögikorv võib sisaldada oluliselt rohkem ja erinevamaid tooteid kui peres, kus on rohkem lapsi. Lisaks peredes, kus on kaks või rohkem last ei ole vaja osta nii palju riideid ja jalanõusid, sest korralikud asjad on taaskasutatavad. Seetõttu võibki ühe lapse peale kuluda proportsionaalselt hoopis rohkem kui kahe, kolme või enama lapse peale.

Peres, kus ühele vanemale on määratud elatis, on suur võimalus, et vanema ja lapse/laste vahelised suhted ja läbikäimine nõrgenevad. Vanem saabki palka ehk 600 eurot, millest suurema osa maksab elatiseks ja maksudeks ning peab võtma lisavahetusi tööl või ehk teise töögi, et raha jätkuks kuu lõpuni elamiseks ning seetõttu ei jäägi aega lastega koosolemiseks. See ei halvenda ainult mitte suhteid lapse ja vanema vahel, vaid tekitab stressi ka vanemale endale. Lapsevanem ei pruugi tunda end hea lapsevanemana, kui ei jõua olla olemas lapse jaoks, kuid samas pingutabki just selle nimel, et anda lastele kõik eluks vajalik.

Artiklis välja toodud mõtted ei parandaks võib-olla vanemate omavahelisi suhteid, kuid see näitaks toetust nende vanemate osas, kes on hetkel sarnases või samas olukorras ja tunnevad, et neid ei mõisteta ning nad ei oska olukorra parandamiseks ise midagi ära teha. Kindlasti on vanemaid, kelles antud artikkel pahameelt tekitab, kuid see olukord ei pane enne reaalselt inimesi mõtlema, kui nad ei näe seda ja numbreid must-valgelt kirjas.

Kui kohtupraktika ei lähe ajaga kaasa ja 500-eurost peretoetust ning sellega seoses elatise väljamõistmise „põhitõdesid“ ei kaasajastata – kavatsen esitada selgitustaotluse õiguskantslerile olukorra selgitamiseks.

Õnneli Matt on perekonnaõiguse jurist ja kandideerib EKRE nimekirjas Kristiines

Kommentaarid