Rahvastikuuurija Jaak Uibu: Inimarengu aruandes on rahvastikupoliitika paraku asendatud rändepoliitikaga

Hiljaaegu leidsin internetist Tel Avivi ja Heebrea ülikooli kahe professori uuringu aruande  Iisraeli sotsiaalmajanduslikest probleemidest (madal tootlikkus, suur ebavõrdsus ja vaesus), mis olid koostatud peaministri majandusnõukogu palvel.

Ühe näitajana Iisraeli ühiskonna iseloomustamiseks kasutasid nad Gini indeksit e ebavõrdsuse näitajat. Graafikul olid esindatud OECD  riigid. Aruandest sain üllatusega veel teada, et Gini indeksi alusel oli Eesti  ühiskonna ebavõrduses  2013. aastal  kolmandal kohal  USA ja Iisraeli järel 35 OECD riigi hulgas.  Palusin lühikommentaari Statistikaametilt ja sain selle koheselt:

„Eesti Gini koefitsient on rahvusvaheliselt üks kõrgemaid, mis näitab, et Eestis on sissetulekute ebavõrdsus väga suur. See tähendab, et suur osa rahvastikust on kas töötud või töötavad madalapalgalistel ja väheseid oskusi nõudvatel töökohtadel, samuti seda, et pensionärid saavad väga väikest pensioni ja toetustest elavad inimesed väikeseid toetusi. Samas on ka töökohti, kus makstakse keskmisest oluliselt kõrgemat palka, mis tekitab ühiskonnas tugeva kihistumise. Rikkus on vaid väikese koguse inimeste kätes ja ühiskonna jõukama osa tulud kasvavad kiiremas tempos kui vaesemate tulud.“

Uurisin kogumikku Sotsiaaltrendid, 2016, kus on ju sama öeldud, pidades silmas indeksi dünaamikat lähiaastate lõikes: Alates 2010. aastast on sissetulekute ebavõrdsus pidevalt kasvanud, nii et aastaks 2014 sai Eestist kõige suurema sissetulekute ebavõrdsusega riik EL-is  (Gini indeks ehk ühiskonna kõige rikkamate ja kõige vaesemate inimeste sissetulekute erinevus on Eestis 35,6).

Imestus oli suur, sest valitsuskoalitsiooni  sotsiaaldemokraatide püüdlused võrdsuse poole pürgimisel on täiesti lörri on läinud. Eks nad proovi keskerakonna astmelise tulumaksu najal saavutada seda, mis seni pole õnnestunud. Esialgu jätkab keskerakond sundseisus seniseid, olemuslikult keskerakonnale võõraid  trende. Tuleb osata läbi näha reformierakonna „saavutust“ rikkuse kuhjamisel väheste kätte, millest nii selget keelt räägib Gini indeks, eriti selle tõusev trend ja kängitsetud palgakasv. Mitmed tahaksid automaatselt EKRE`t süüdlaseks teha, kuid Gini indeksi lugu on juba ammu tekkinud ja sellest süüst on EKRE uue erakonnana küll prii. Küllap  IRL´i uus esimees-ökonomist oskab Ginit hinnata ja nii mõneski ettekandes  „Isamaa hüvanguks“ ära kasutada. Ebavõrdsus ühiskonnas on kavalasti varjatud  näiteks meeste/naiste palgalõhe esiletoomisega, milleks on raha, aega ja leheruumi iga päev jahuda.

Pärast sellist  ettevalmistust ebavõrdsusest Eestis paiskas infolaine mulle monitorisse Eesti inimarengu  aruande 2016/2017. Loomulikult pakkus huvi, kas selle autorid kasutavad Eesti tühjaksjooksmisel olulise faktorina ka ebavõrdsust riigis. Kasutavad küll. Autorid Tammaru, Kallas ja Eamets kirjutavad kogumiku alguses: „Ebavõrdsuse kõige levinuma näitaja, Gini indeksi järgi on Euroopa Liidu riikide hulgas ebavõrdsus Eestist suurem vaid Lätis, Leedus ja Rumeenias. Tšehhi Vabariigis on suudetud muudatused ühiskonnas nii ellu viia, et ebavõrdsus pole oluliselt kasvanud ja Gini indeks on võrreldav Põhjamaadega.“

Niisiis olulised tähelepanekud, mis paraku lõpevad seal, kus asi huvitavaks läheb ja väljarände põhjused paistma hakkavad. Paar korda Ginile viitamine kogumiku alguses ei ava seda maastikku, kus ebavõrdsus toorutseb. Ülejäänud paarisajal lehel enam Gini indeksi jaoks ruumi ei leita. EL statistika allika kasutamine viib autorid küll Gini dünaamika käeulatusse, kuid see jäetakse kasutamata ja mõtestamata. Juba kümme aastat tagasi andis Statistikaamet välja kogumiku sotsiaalsest ebavõrdsusest, millel on palju nägusid – sissetulekute ebavõrdsus,    ebavõrdsus tervises, hariduslik ebavõrdsus, kultuuriline ebavõrdsus, ebavõrdsuse edasikandumine põlvest põlve  jne. Valdkondi kui palju, millest annab kirjutada  demograafilisel taustal, sealhulgas seoses rändega või juurte hoidmisega. Mitte paljalt kirjutada, vaid analüüsida seoste leidmiseks, põhjuste selgitamiseks, ettepanekute tegemiseks  jne. Lõpus on ära toodud 45 autori fotod, aga kes on kogumiku retsensendid?  Paneb imestama, miks on kõik autorid vältinud mõistet rahvastikukriis?

Kahjuks on ebavõrdsus süsteemselt avamata ja minnakse kohe meelisteema –  rändevajaduste juurde. Ja juhtuski nii, et rändeproblemaatika on enne kogumikuks saanud kui sündimuse tõstmise temaatika. Juhtus, nagu relatiivsusteooriatega, kus erirelatiivsusteooria sündis enne  üldrelatiivsusteooriat. Ohud peituvad aga selles, et ühiskonnas on veel uurimata ja  kasutamata sündimuse tõstmine oma – Eesti  ressurssiga. Mõiste rahvastikupoliitika on eksinud vaid ühte tabeli päisesesse, tekstis ei õnnestunud seda leida. Poliitilisest demograafiast paistab, et autorid pole kuulnudki.

Kui poliitikud/ettevõtjad  haaravad kinni importtööjõu kasutamisest, siis seda kiiremini  rahvastikukriis liigub hääbumise suunas. Loomulikult ebavõrdsus kiirendab selle tunni saabumist. Ja  aruanne seda tõesti ennustab. Küllap leidub neid, kes kogumikku kiidavad, aga mind nende hulgas ei ole. Valitsusettekandesse 1998. aastast (sic!) kirjutasime sisse prohvetliku sõnumi: „Depopulatsioonist väljapääsu otsiv ühiskond on sunnitud rahvastikupoliitiliste otsustega tegelema kõigil tasanditel ja kogu aeg … Vastasel juhul tulevad meie ajaloolised alad loovutada elujõulisematele rahvustele.“

Tolleaegse rahvastikuministri Andra Veidemanni  rahvastikupoliitika kava annulleeris Mart Laari valitsus eesotsas rahvastikuministri Katrin Saksaga. Rahvastikupoliitikast kui tervikust saeti välja perepoliitika ja selle abil on purjetanud kõik valitsused, ka praegune. Sammoodi purjetab ka inimarengu aruanne. Kõik jätkub vanas sobimatus paradigmas.

Jaak Uibu, D.Sc., Ph.D., Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant

FOTO : Illustreeriv – Vabariigi aastapäev 2017 veebruaris

Kommentaarid