Eesti tippsport, võimupoliitikute lõbureisid ja Mogri-Märdi olümpia

Pärast Eesti suusakoondise hävitamist, mis teadupärast sai alguse norralaste poolt käivitatud “üliagarast” dopingujahist, kiratseb Eesti talisport nagu pootsmani talirukis. Ei ta idane ega mädane ning kohadki jäävad heal juhul teise, enamasti aga kolmandasse või ei tea kui mitmendasse kümnesse.

Meie ainus medalilootus, Kelly Sildaru, vigastas end nii rängalt, et pidi paraku olümpialt eemale jääma. Ülejäänute šansid olid juba enne üsna nadid ja see on saanud ka kinnitust. See aga ei takista asjaomaseid halva mängu juures head nägu tegemast. Loomulikult, delegatsioon oli suur, lähetatud asjapulki palju ja eelarve kopsakas. Kuidas sa nüüd ütled, et asjal polnud mõtet või et mäng ei väärinud küünlaid! Reporterid poevad kasvõi nahast välja, et 65. koha omanikuga intervjuud teha või tagantpoolt esimese käest tõsimeeli pärida, et kui poleks olnud jaanuarikuist grippi, olnuks ehk koht esikümnes peaaegu käeulatuses. Tegijate ja asjaomaste ponnistusi võib ehk veel kuidagi mõista, tarvis on ju näidata, et midagi siiski toimub ja kaugele sõitmine polnud täiesti asjatu.

Hoopis kummaline on aga meie tipp-poliitikute käitumine. Kõigepealt tegi Phyenongchangi “innustava” stardireisi proua president Kaljulaid, kes ennastsalgavalt, ilmselt oma kõrgepalgaliste PR-nõustajate poolt ette nähtud stsenaariumi kohaselt suusadki alla pani. Seejärel käis meie olümpialasi innustamas peaminister Ratas ja lõpuks potsatas, kuidas siis muidu, Lõuna-Korea pinnale ka sotsist kultuuri- ja spordiminister Saare jalapaar. Paraku üksi neist maksumaksja kulul tehtud visiitidest erilist medalitesadu kaasa ei toonud, poliitikuid said aga oma mõnusalt mõttetu visiidi kirja.

Paraku tuleb tõdeda, et tegu on justkui Mogri-Märdi olümpiaga. Raha on kulunud üüratu hulk, tulemus aga katastroofiline. Ehk peaks hoopis alustama sellest, kuidas paika panna Eesti spordi ja tippspordi rahastamise metoodika ja konkreetsem arendamise plaan. Praeguse põhjal on kindel, et valdavalt vanemate rahakotile üles ehitatud noorte tulemussport ja sealt loogiliselt välja kasvama pidav tippsport pole senisel kujul jätkusuutlikud.