Neegriuputusest haaratud Tallinn muutub oma multikultuursusega rahvusmeelsele eestlasele hingematvaks

Neegrid Tallinnas.Neegrid Tallinnas.

Ma ei tea, kuidas on põliste Tallinna eestlastega, aga mind uustallinlasena väsitab pealinna multikultuursus väga.

Kolmapäeval läksin Tallinn-Väikeses 36 bussi  peale, kui peatusesse hakkas Magdaleena haigla poolt valguma arvukalt neegreid, puha noored elujõus mehed. Nägin, et mina polnud ainus, keda selline kogus musta multikultuursust häiris. Ja mõistagi hakkas bussitäis kihisema, kui kostus peatuse nimetus: Tehnikaülikool. Ilmselt on eelnimetatud kõrgkooli jällegi värske saadetis Aafrikast kohale jõudnud.

Mäletan, kuidas kunagine peaminister Rõivas õelutses kord nende kallal, kes väitsid, et Tehnikaülikooli ühikad on neegripesaks saanud. Seda võib praegugi süüdimatult väita, kuid fakt, et mustad “tudengid” koonduvad Tallinnas Mustamäele, lubab eeldada, et nende arvu pidev kasv, mida näeb just praegu Tallinna linnapildis, on suunatud ja teadlik — mingi salajase immigratsiooniukse kaudu jõuab Must Aafrika Eestisse. Kui varem olid vaid noored mehed, siis nüüd on üha enam näha ka noori naisi.

Ja mõistagi on paljude neegrite kaaslasteks noored eestlannad — soroslik tõuparandus on käima pandud. Eks see ole tüdrukute endi valik, aga minu lugupidamisega arvestada ei maksa.

Mis aga puutub Tallinna multikultuuristumisse, siis mind väsitab tugevalt see, et ühistranspordis ja muidu linnamiljöös valitseb valjuhäälne vene keel, ning viimasel ajal üha enam ka inglise keel. Räägin ka ise mõlemas keeles, nagu minu põlvkonnale omane, vene keeles pisut paremini, inglise keelt tönkan veidi kehvemini, aga eesti keele kõlast armsamat mulle pole.

Kui sõidan Lõuna-Eestisse puhkama, on see kui õnnistus, sest ümberringi kõlab vaid eesti keel. Ka Tallinnas jalutan õhtuti rohelusse mattunud Luitekülas, kus elavad valdavalt eestlased, ja siis on pärast päevast kesklinnas viibimist suur rahulolutunne, kui vastu tuleb eesti pere, isa, ema ja lapsed, kes arutavad, kuidas päev möödus. Erinevalt eestlust külvavast president Kaljulaiust tunnen mina vaid nende puhul, et nemad on meie inimesed. Kui Sildna, Mikko, Kallas ja kogu see multikultipere tahaks kallistada igat neegrit, siis minul tekib sama tunne eestlaste puhul.

Ma annan endale selgesti aru, kui “rassistlik ja ksenofoobne” kogu see minu arutelu tundub, kuid see on just see, mida ma tunnen ja mõtlen. Tõenäoliselt tunnevad sama veel paljudki eestlased, kuid nad kas ei mõtle selle peale, ei taha seda tunnistada või peavad sellist mõttelaadi koguni poliitiliselt mittekorrektseks patuks. Mina rahvuskonservatiivina ei varjagi seda, kui väga olen ma Eestis toimuva rahvastiku väljavahetamise vastu, ma ei varja, et võõrauputus mulle ei meeldi, ja ma luban, et võitlen selle vastu!

Lääne-Euroopa suurlinnadest kolib põlisrahvas minema, sest juurteta immigrandid koonduvad linnade anonüümsemale kivimaastikule. Ilmselt ootab sama saatus ka Tallinna, kuid ma usun, et EKRE suudab võimule tulles sellisele arengule käe ette panna. Immigratsioonipump tuleb lihtsalt teistpidi tööle panna.

Kommentaarid