Uno Kaskpeit: need, kes hävitasid sõjaväelise piirivalve, jätsid riigi abitusse seisu

Mittesõbralik naaber alustab mastaapseid sõjaväe õppuseid meie piiri külje all ja nimetab neid terrorismi vastasteks õppusteks. Selline õppuste nimetus ja eesmärk panevad sügavalt muigama.

Vaadates seda relvastust, mida nendel õppustel kasutatakse (hävitus- ja pommituslennukid ning erinevad raketi kompleksid), saavad ka sõjandusega mitte kursis olevad inimesed aru, et see avalik eesmärk on väljamõeldis.

Arvestades tänast situatsiooni arvan, et toiduainete varumiseks põhjust veel ei ole. Kuid kui võtta arvesse meie omakaitse võimekust, siis tuleviku vaates on põhjust muret tunda. Meie praegused koalitsiooni liikmed ja opositsioonis istuv Eesti Reformierakond laulavad kogu aeg NATO vihmavarjust, kuid tõsise konflikti korral muutub see vihmavari auklikuks, sest Venemaa on endale Kaliningradi paigutanud võimsad kaugmaa raketi kompleksid, nii et abivägede juurde toomine muutub väga problemaatiliseks.

Lisaks on need samad poliitilised jõud (Isamaa ja Res Publica Liit, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Eesti Keskerakond ja Eesti Reformierakond) olnud seotud kõik sõjaväestatud piirivalve hävitamise protsessiga. Piirivalve oli meie Soome kolleegide poolt hästi välja õpetatud sissitegevuseks ja omas veel reservis olevate ajateenijate reservi, keda mida oli võimalik kasutada kriisi ajal tugevdatud piiri valvamiseks ning lahingute puhkemisel vastase tagalas sissitegevuseks. Kõige lõpuks viis Eesti Reformierakond selle reformi niikaugele, et piirivalvest tehti politsei. Rahvusvahelise sõjaõiguse kohaselt ei tohi praegune piirivalvur kasutada relva sissetungiva regulaararmee vastu, sest temast ei saa mitte sõjavang vaid kriminaalkurjategija. Piirivalvur tänase seaduse alusel ei ole sõdur vaid politseinik, kelle ülesandeks on tagada siseriiklikult korda.

Tänasel päeval on meie kaitsevägi üpris armetu oma suuruse ja ülesehituse poolest, sest teenistusse võetakse ainult pooled noormeestest ning ülejäänud jalutavad niisama ilma väljaõppeta ringi. Kaitseväe ringkonnad kaotati ära ja sõjaaegne juhtimine on täiesti arusaamatu. Seda kõike soodustavad needsamad eelpool nimetatud neli poliitilist erakonda, et endal ainult oleks soe ja mõnus.

Mul oli väga piinlik moment mõni aasta tagasi, kui külas olid vanad Soome kolleegid ohvitserid ja laual oli lahti ajaleht, kus meie kaitseväe juhataja mängis „Ristirüütlit“. Üks Soome kolleegidest oskab hästi eesti keelt. Ta luges selle artikli läbi ning küsis minu käest: „Kas see mees on teil ka praegu veel kaitseväe juhataja?“ Vastasin, et jah, sest ta on võimul oleva parteiladviku kaitse all. Soomlane vaatas mulle otsa, vangutas pead ja ütles, et neil selline mees ei oleks järgmisel päeval kaitseväge enam juhtinud.

Kõik see, mis meie kaitsevõimega toimub, teeb muidugi meele väga kurvaks. Näiteks praegu reklaamitakse kõvasti meie kaitsetööstuse loomist, sest väga palju raha minevat relvastuse ja laskemoona hankimiseks. Siit tekib minul küsimus, et mida needsamad erinevatel aegadel riiki juhtinud neli parteid on 25 aastat maganud, et ei ole olnud võimelised looma selle aja jooksul Eestile oma kaitsetööstust. Suure jutuga on aetud kogu aeg taga mingit NATO standardit, mille peale soomlased on alati imestanud. Kui õppisin Soome Riigikaitse Kõrgkoolis, siis nad alati seletasid, et tavaline laskemoon peab olema vaenlasega täpselt ühesugune. See on selleks, et kui omal otsa saab ja juurde tuua ei ole võimalik, siis kasutatakse vastase laskemoona. Nad on isegi oma automaadid teinud täpselt samale laskemoonale, mis on vastasel, sest rohkem vaenlasi neil ega meil ei ole kui üks.

Muidugi on kahju sellest meie olukorrast ja mõne seltskonna mõttelaadist, kuid loodan, et tulevik toob paremad ajad ka meie maale. See kõik sõltub muidugi Eestimaa lihtsatest inimestest, kes teevad oma valiku valimistel. Loodan, et ükskord tuleb Eestimaa rahval mõistus pähe. Loodame tulevastele muutustele ja paremale tulevikule.

Kommentaarid