Urmas Espenberg 2016. poliitika-aastast: korruptiivne kartell hakkas lagunema, aga rahvusriiklust tuleb veel oodata

Urmas Espenberg 2016. poliitika-aastast: korruptiivne kartell hakkas lagunema, aga rahvusriiklust tuleb veel oodata

30.12.2016

Rahvuskonservatiivi seisukohast oli 2016. aasta lootustandev. Rahvuslikkuse tõus oli kogu maailmas keskne intriig, märksõnadeks eelkõige Brexit ja Trump. Meie riigi poliitikas oli aga lõppeva aasta keskne intriig Eesti Konservatiivse Rahvaerakond.

Kui 2015. aasta oli rahvuskonservatiivide jaoks läbimurdeaasta (jõuti Riigikokku), siis 2016 anti lahing, mis pani vanad kartellierakonnad värisema. Oleme andnud rahvale meelekindlust, et eetiline ja eestimeelne poliitika on võimalik. Leiame, et asjadest tuleb rääkida nii nagu need on, mitte kuidas kellelgi meeldib.
Opositsioonis on raske oma programmi ellu viia, kuid oleme seda oma väiksusele vaatamata (seitse saadikut Riigikogus) teinud edukamalt kui mis tahes teine Eesti erakond. Kooseluseaduse rakendusaktid ei ole jõustunud ja homoabielude rakendusaktid on praguseks päevakorrast maha võetud, kahjulikku piirilepingut Venemaaga pole ratifitseeritud, massiimmigratsioon Eestisse pole hoogustunud ja valitsuserakonnad ei taha enam rääkida uutest kvootidest. Ilma Konservatiivse Rahvaerakonna jõulise tegevuseta poleks valitsus neis küsimustes ilmselgelt pidurit tõmmanud.

Konservatiivide jõulisel kaasabil kukutati 17 aastat kiivalt riigitüüri ohje hoidnud ja korrumpeerunud Reformierakond. See näitas, et muutused Eesti poliitikas on võimalikud.

Tõsi, valitsuse vahetusega jõuti vaid poolele teele. Peale selle, et uues valitsuses domineerivad multikulti maailmavaadet esindavad sotsid ja venesõbralik Keskerakond, asus uus valitsus oma usalduskrediiti kohe maha mängima. Uued erakonnad hoiti valitsusest eemal, et vana kartell saaks segamatult tegutseda. Riigieelarve vastuvõtmisel kasutati Reformierakonna teerullimeetodit, mida Keskerakond äsja veel opositsioonis kritiseeris. Keskerakond muutis oma meelsust päevapealt 180 kraadi ka Rail Balticu küsimuses. Samuti võeti IRLi heakskiidul vastu otsuseid, mis tähendavad Eesti hiilivat muutmist sisuselt kakskeelseks riigiks.

Nii et eelmise valitsuse kukutamine oli vaid pool sammu parema riigi suunas. Selle nimel, et uus valitsus sotside jõulisel eestvedamisel Eesti riiki tuksi ei keeraks ning riiki asuksid juhtima rahvuslikud jõud, tuleb veel tööd teha.

Positiivne on, et EKRE nõudmisel sai põllumajandus uue aasa riigieelarvesse 19 miljonit top-up toetust. Tõstatasime aasta lõpus jõuliselt maksumaksja rahakoti pihta lööva Rail Balticu hiigelmaksumusega projekti teema. Ühendust Euroopaga saaks teha odavamalt ja olemasoleva trassi rekonstrueerimise teel. Allesjäänud raha eest saaks ehitada neljarealiseks Tallinn-Tartu maantee, parandada Eesti raudteid ja taastada Haapsalu raudtee lõik või ehitada valmis hoopis Saaremaa sild ja sealsed parvlaevad maha müüa või välja rentida.

Rahvuskonservatiivid pakkusid presidendikandidaadiks välja kogenud diplomaadi ja rahvusvaheliste suhete eksperdi Mart Helme. Paraku selgus, et suure poliitika niidid ulatuvad kohalike omavalitsusteni. Tehingud olid juba ette tehtud. Kartelliparteid lubasid omavalitsustele riigimollist meelehead, kui valimiskogus toetatakse just nende kandidaati. Eesti demokraatia viletsust näitasid presidendivalimised päris kenasti.

Presidendiralli ise sai aga tobeda lõpu. Presidenditool pole koht, kuhu võiks kapist (mis siis, et „kuldsest“) jalutada formaalne favoriit, kes hakkab oma rolli mõtestama alles siis, kui ta pukki pandud. Riik pole elektrijaam. Äkki oleks kõigile odavam ja parem hoopis ilma presidendiametita läbi ajada?

Kaks suurt märki olid sel aastal veel. Esiteks Konservatiivse Rahvaerakonna „moka otsast“ parketikõlbulikuks kuulutamine. Teiseks uue jõuna parlamenti rühkinud Vabaerakonna tagasihoidlik madallend Eesti poliitikas. Nad ei suutnud välja panna oma presidendikandidaati ega suuda esitada oma nimekirju 2017 KOV valimistel. Vabaerakonna toetus on langenud valimisjärgselt 19%-lt 6% peale.

Halva poole pealt meenub veel ärmatajast president Ilvese inetu lahkumissaaga, kus patuoinaks tehti EAS-i viimane juht, ehkki vastutama oleks pidanud eeskätt varasemad. Pealegi on Eestis kombeks, et patustanu saab hoopis ametikõrgendust. Nii juhtus samuti hunnikute viisi maksumaksja raha tuulde lasknud Juhan Partsiga, kes nimetati Euroopa kontrollikoja liikmeks, et hakata teisi Euroopa rahatuulutajaid kontrollima. Asja tegi eriti hapuks veel see, et sobing oli kaude seotud Ossinovski valitsusremondi ja Kaljulaiu presidendiks määramisega. Selline diilitamine ja salakokkulepped ei tee Eesti poliitikale au.

Välismaailmas saab rahvuskonservatiivide kontosse kanda Trumpi võidu ja Brexiti, mida tuleb käsitleda globalismi suure kaotusena ning rahvusluse taassünni (väänaku lobjakad tõde kuidas jaksavad) veenvaks märgiks.

2017. aastal selgub, et kas Euroopa Liit jääb püsima või kaob ajaloo prügikasti. Sama võitluslik ja murranguline tuleb poliitika-aasta ka Eestis, sest kukk on aasta loom ja tema juba kõiksugu segadusi ja sigadusi oma koduõuel ei armasta. Konservatiivne Rahvaerakond jätkab tegutsemist selle nimel, et Eestis saaks kord majja löödud. Heas mõttes!

Kommentaarid