Urmas Espenberg poliitika aastast 2017: Ratase ammenduvad krediidid

Ühiskondlik-poliitilise portaali peatoimetajana katsun kokku võtta 2017 poliitika aasta tulemid. Mis siis õigupoolest toimus ja milliseid järeldusi võiks teha?

Kui novembris 2016 stagneerunud Reformierakonna valitsus kukkus, ei osanud keegi väga täpselt ennustada, mis hakkab edasi saab. Optimismi oli ja mitte vähe! Loodeti, et soikunud elu ja viimseni kärbitud majandus elavnevad, edeneb laiapõhjaline koalitsioon ning uued värsked jõud kaasatakse riigivalitsemisesse.

Sellest ajast on möödunud aasta. Uuel valitsusel oli käes kena ports usalduskrediite, mis aga kiiresti ammenduma kipuvad. Seda kinnitavad detsembrikuised langenud reitingud nii peaministri kui erakondade osas. Lisaks kõigele muule lasi Ratas käest ära head võimalused tõsta oma populaarsust kodumaal ja teha EL juhtimisel ära midagi olulist Eesti heaks.

Rahvuskonservatiividki (EKRE) toetasid stagnatsiooni murdmist, kuid nagu nähtub mingit käegakatsutavat kasu asjast saadud pole. Õhus hõljub vaid banaalne retoorika, et seistakse kogu rahva eest ja elu läheb aina paremaks! Välispoliitikas valis Ratas vana Euroopa paipoisi rolli, laskmata samal ajal kriipsuvõrdki lahti lepingust Ühtse Venemaaga. Kõige krooniks sai Jeruusalemma resolutsiooni puhul truuduse vandumine pehkinud Juncker-Merkeli tiivale, selmet toetada meie peamist liitlast USAd.

Võim 2016 -2017 küll muutus, kuid Eesti roll ja tähtsus Euroopas ei kasvanud. Kas liigne kuulekus tõi meile head? Ilmselgelt mitte! Kui jälgida Ratase valitsuse sõnumeid Brüsseli visiitidelt on kõik see, mis tulnud Euroopa Komisjoni poolt nn püha eurodemokraatia arendamise ja õitsengu sildi all, kibekiiresti heaks kiidetud. Kuid need pole olnud kaugeltki head otsused: kurss Euroopa edasiseks föderaliseerimiseks, kontinendi majandus- ja rahandusministri koha loomine, Euroopa oma relvajõudude loomise plaan, Poola ja Ungari ahistamine, samuti edasine immigrantide laialijagamise kava, jne. Kõigeks selleks puudub ka rahva mandaat, sest 2004 liitumisluba anti konföderatiivse Euroopa tarvis, kus riikide iseseisvus ülim, mitte NSVL tüüpi sõnakõlks.

Sada kaheksakümmend kraadi muutusid pikka aega opositsioonis istunud Keskerakonna seisukohad valitsusse saades ka sisepoliitikas: aktsiisitõusude, presidendi otsevalimise, haldusreformi, piirivalve taastamise ja paljude teiste asjade osas, rääkimata mõttetust ja kahjulikust Rail Balticust. Hämmastav kui kiiresti suudab üks erakond oma seisukohtadest taganeda.

Muidugi muutus valitsemise stiil ja rahajagamise skeem. See läks oluliselt heldemaks ja vasakpoolsemaks, samas aga tunduvalt rumalamaks ning raiskavamaks – stiilis, pärast meid tulgu või veeuputus. Kui Reformierakond paistis silma hoolimatuse ja koonerdamisega, oli eelarve vähemasti tasakaalus. Nüüd on lastud kõigel isevoolu minna. Ilmselt jäävad seetõttu tulemata ka neljarealised maanteed Tartusse, Pärnusse ja Narva, samuti paljud muud Eestile olulised asjad.

Uusi jõude valitsemisse ei kaasatud ja nii pole ka uut poliitikat tekkinud. Kartellipoliitika sälitas oma põhijooned. Ratase lubadus opositsiooniga arvestada osutus ilusaks ümaraks õhupalliks, mis kiiresti tühjaks visises. Endiselt ei vastuta keegi millegi eest ja sahkerdamine on aktsepteeritud joon. See, mis toimub Tallinnas, on aga jätkuvalt eemaletõukav. Tsaristlik jaga ja valitse juhtimisstiil ei eelda teistega arvestamist ja vastutamist.

Ülo Vooglaid on öelnud Eesti ühiskond võib kujuneda dramaatiliseks, kui inimesed kaotavad kõlbelise orientiiri, kui inimestel pole enam häbi tegutseda juhmina, asuda põhjendamatult mingile positsioonile, rääkida kõlvatusi, nõuda lollusi, teha rumalusi, jätta tegemata seda, mis on hädavajalik, tegutseda rahaahnelt kultuuri, looduse  ja  inimeste heaolu arvel ning seletada, et inimene, kes on kõigi ja kõige suhtes hoolimatu on tegelikult lugupeetud poliitik või ettevõtja, kellest kirjutab leht või näitab TV paraadsaade.

Valitsuse ja poliitika aasta 2017 kohta võibki julgelt väita, et kompetentsuse printsiip endiselt ei kehti. Ametnike, poliitikute ja muude asjapulkade kohustused ja vastutus on jätkuvalt olematu. Põhiseadust rikutakse pidevalt ning Riigikogus antud vanne enamasti ei kehti. Reaalsete probleemide (julgeolek, suveräänsus, eesti rahva iibe kasv, majanduse ja elujärje reaalne tugevdamine) asemel tegeletakse näilisega (raha plaanitu laialijagamine rahvast hoolimise sildi all, sotsiaalne konstrueerimine soosuhetes, homoseksuaalsuse edendamine, muretsemine immigrantide heaolu pärast, jne.) Vaatamata haldusreformile lonkab Eesti regionaalpoliitika kahte jalga, sest elu ja ettevõtlus maapiirkondades ei saa olla samasugune nagu linnades. Nii tühjeneb maa jätkuvalt Tallinna, Tartu ning välisriikide suunas, sest ettevõtlust ega tööd seal pole ning taolise poliitika jätkumisel ka ei tule.

Poliitiline maastik tervikuna on mõnevõrra muutunud ja stabiliseerunud. Kahe suurima erakonna vastasseisu tuules on peavoolu poliitilisele ja meediakiusule vaatamata erakonnamaastikul üsna kindla kolmanda koha sisse võtnud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes on suutnud vältida sisetülisid ning säilitanud ühtsuse ja võitleva meele. Isamaaline „jõud“ (IRL), kellest koostöö tõttu kesikutega on saanud hoopis „õud“, sai KOV valimistega nina uuesti veepiirist kõrgemale, kuid on teinud seda ilmselt oma väikese venna Vabaerakonna arvelt, kes oma jõuetusega sügavasse langusesse vajunud.

Sotsid, kes üritasid poliitika aastal 2017 läbi mängida suurt vastasseisu rahvuskonservatiividega, kaotasid lahingu ja on langenud neljandaks. Pettumuse valmistasid neile ka KOV valimised. Pehmevõitu Mikseri väljavahetamine jõulise Ossinovski vastu, mis alguses paistis toimivat, pole siiski edu toonud. Vastupidi paljudes küsimustes on sotsid saanud juurde vihaseid vastaseid. Osa liikmeid ja pooldajaid aga on kas lahkunud või eemale tõmbunud.

Reformierakond eksib kui loodab kiirele edule, olgu või Europarlamendist kohale sõidutatava Kaja Kallase esirinda lükkamisega. Hoopis raiskamise ja populismi õitseng näib olevat see, mis valijat võlub. Korraga nii kohalikule venelasele kui Brüsseli ametnikele lubavat jõudu on keerukas ohjeldada, vähemasti ilma liitlasteta. Ühisrinde võimalus Keskerakonna kukutamiseks Tallinnas oli seekord reaalselt olemas, ometi ei kasutatud seda taas ära. Eesti poliitikas liitlasi pigem põlatakse kui hinnatakse. Kui kedagi ka punti võetakse, tuleb reetmine veel enne kui uus valitsus kokku panna jõutakse.

Samas kui on olemas “süvariigi” (stagneerunud jõu-, ametnike-, majandus-, kultuuri- ja meediaeliit) elik establishment’i tugev toetus ja soov Reformierakond iga hinna eest võimule upitada, on see kaalukas argument. Kuid ülbuse ja upsakuse taltsutamiseks tuleks mõnel erakonnal siiski pisut pikemalt opositsioonis istuda või sinna täienduseks minna (SDE, IRL)

Põnev saab EV 100 poliitika aasta tulema igal juhul, aga elame- näeme.

Kommentaarid