Urmas Espenberg: veelkord rahvusringhäälingu kallutatusest ja Rail Balticust

Urmas Espenberg: veelkord rahvusringhäälingu kallutatusest ja Rail Balticust

06.05.2017

Viimasel ajal on kirgi kütnud kaks erinevat teemat: ERR juhtimine ja Rail Baltic, kuid asja sisu on tegelikult sama. Kitsas grupp inimesi suurte kartelliparteide tagatubadest ehk teatud kindel seltskond on kaaperdanud mõne rahvale kuuluva suure organisatsiooni või ürituse ning juhib meid nüüd „vääramatu õitsengu suunas“.

Kas praeguses olukorras on inimeste õigus kallutamata informatsiooni saamisele Eesti Rahvusringhäälingus kaudu ikka tagatud nagu sätestavad Euroopa Nõukogu soovitused? Vaevalt küll! Kui Poolas tuli võimule rahvuslik konservatiivne Seaduse ja Õiguse erakond tormasid paljud eurobürokraadid kohe kallale Poola valitsusele, kes üritas veidigi muuta senist kallutatud info jagamise malli riiklikus meedias. Meie puhul oleks aga kõik justkui parimas korras, keegi ei noomi ega viibuta Brüsselist näppu. Kuid mingist tasakaalustatusest rääkida pole mõtet.

Seni on EN soovitused öelnud: kui riik on otsustanud avalik-õiguslikku meediat pidada, peab ta tagama selle sõltumatuse poliitilisest ja majanduslikust võimust. Veelgi enam, riik peab omalt poolt tegema kõik, et ei tekiks isegi sellise mõjutamise riski. 2006. aastal vastu võetud rahvusringhäälingu seadusega on Eesti aga kõiki neid soovitusi ja seeläbi ka Euroopa inimõiguste konventsiooni jõudsalt rikkunud.

Küsimus võimalikust uuest riskist kerkis taaskord esile ERR nõukogu uute liikmete määramisega, eeskätt Kultuuriministeeriumi kantsleri Nõgese esitamisega  SDE poolt. Tegu on tugeva professionaaliga, keegi ei kahtlegi, kuid sellest hoolimata võib ju igaüks eeldada, millist agendat esindab EV Kultuuriministeeriumi kantsler ja mis liini ta seal ajama hakkab. Kas see agenda on küllaldaselt sõltumatu ERRi  jaoks, on kahtlane, sest multikulturalism ja nulltolerants rahvusluse suunal on ju liberaalide ja sotside lemmikjutupunktid.

Riigiametnikuna on uuel ERR nõukogu liikmel kohustus viia ellu Eesti riigi kultuuripoliitilisi eesmärke. Võib aga tekkida olukord, kus meedia juhtimises osalevate inimeste poliitiliste eelistuste tulemusel ei saa meedia tarbijad enam tasakaalustatud, poliitikute meelsusest/valikutest  sõltumatut  informatsiooni.  Kuna ERR on juba pikemat aega vasakule, liberalismi ja euroföderalismi suunas kaldu, ei lisandu Nõgese liitumisega tegelikult ju otseselt midagi drastilist, kuid ohtlik ja halb tendents võib lihtsalt süveneda ja kivistuda. Loodetud positiivset muutust ERR sõltumatuse ja objektiivsuse suunas aga ei tule.

Miks on see nii tähtis, et meedia tarbija saaks objektiivset ja tasakaalustatud infot? Sest siin on olemas vaieldamatu oht. Kuna meedia on lahutamatult seotud propagandaga – ühe grupi eelistuse propageerimisega teiste gruppide eelistuste ees, rikutakse nii tarbija/vaataja/lugeja/kodaniku õigusi saada tasakaalustatud teavet. Ja sel juhul, kui me märkame mingi üht tüüpi informatsiooni avalikku eelistamist teiste ees, ei saa potentsiaalsed valijad kriitikameelt rakendamata kujundada oma seisukohti ning riigi valitsemises tulemuslikult kaasa rääkida.

Niisiis on ERR (kui riiklik meediakanal) paratamatult ka propagandavahend. Propaganda väljendub mingite vaadete sihikindlas levitamises eesmärgiga saavutada oma ideedele poolehoidu ja sellega käib kaasas püüe kujundada ja kehtestada ühiskonnas vastavat, eelistatult riigi- ja valitsusetruud brüsselimeelset meelsuskontrolli. Et kõik vastava riigi elanikud toetaksid jäägitult ja kriitikata kõiki riigi poliitilise juhtkonna poolt soovitud tulemustele suunatud tegusid.

Kas eesti rahval on võimalik riigi arenguid jooksvalt suunata, et vältida riigile ja rahvale kahjulike otsuste vastuvõtmist? Vastus on mööndustega jah, aga mööndused on seotud teatava olulise viiteajaga. Rahvas saab otsustada vaid oma valitud kandidaatide kaudu nende valimisega riigi juhtorganitesse. See ongi esindusdemokraatia võlu ja valu. Miks valu – sest parteide esinumbrid valimistel paneb paika see rahva jaoks ikka veel võõrastav ja tundmatu kartelliparteide tagatuba. Miks võlu- sest ikka ja jälle on võimalus valida tagasi neid, kes küll varem hulgaliselt sigadusi teinud, ent enne valimisi suure riigitoetusest saadava rahaga endale taas paipoisi näod pähe mananud.

Poliitikute lubamine ERR nõukogusse 2006. aastal  tollase kultuuriministri Raivo Palmaru poolt avas ERRi juhtimises teatava Pandora laeka. Kokkuvõttes pandi poliitikute lubamisega ERR’i nõukokku toona nurgakivi ERR võimalikule ja lähiminevikust ainest saanud igavese tasakaalustamatuse sündroomile. Kellel jõud, sel õigus, kes juhivad valitsust ja ministeeriume, selle agenda muudkui Vikeraadiost, ETVst  ning ERR uudisteportaalidest tuleb. Kuid see õigus võib vabalt olla tõejärgne ja enamasti ongi.

Toon öeldu illustreerimiseks paar näidet: 20.02.17 katkestati AK otse-eetris rootsi ajakirjaniku Anu Kaupmehe reportaaž pingelisest olukorrast Rootsis seoses migrantidega viidates ajapuudusele.

Viimasel ajal on ERR tegelenud intensiivselt Rail Balticu faktivigadega „promomisega“ nii uudistes kui mujal. ETV saates „Suud puhtaks“ 26.04. 2017.a. väitis Pärnu linnapea Kosenkranius, et Rail Baltic kaubavedude maht aastas saab olema 8-10 miljonit tonni, eeldusel et ühte rekkasse mahub 40 tonni kaupa. Tegelikult mahub rekkasse vaid 25 tonni kaupa. Seega on isegi teoreetiline veomaht ligi kaks korda väiksem. Mitu korda on juhtunud Aktuaalses Kaameras nii, et mõne riiklikult tähtsa küsimuse kajastus, mille on tõstatanud rahvuskonservatiivid (näit. Rail Balticu teemal 13. dets.2016 Riigikogus toimunud arutelu), on lihtsalt maha vaikitud. Ja veel värske tüüpnäide kallutatausest. 5.05.17 AK saates küsiti kõigi opositsioonierakondade arvamusi valitsuskoalitsiooni võimaliku lagunemise osas, mitte aga EKRE oma. Sellist asja on varemgi juhtunud, et leitakse üles küll Vabaerakonna ja Reformierakonna esindaja, aga mitte ekrelane. Justkui viimane nagu polekski Riigikogu erakond.

Veel paari sõnaga Rail Baltic’ust. 24.04.2017 EY poolt teostatud tasuvusuuring ütleb, et projekt võib jääda 3,96 mld euroga kahjumisse. Kes hakkab seda kahjumit katma, ega ometi mitte meie kahanev vanenev või maalt põgenev elanikkond. Või loodetakse sisserändele?  Kas seda raha poleks mõistlik millegi muu ja hoopis pakilisema peale kulutada, mis kahjumi asemel kasu tooks?

Ega me ometi arva, et RBu puhul ei oma mingit tähtsust lõpptulemus, vaid imetlust pälvib hoopis 10-15 aasta pikkuseks veniv ehitusprotsess ise, kus projektis osalevad nomenklatuursed ametnikud ja nende poolt väljavalitud (enamasti välismaised, sest paljude tööde jaoks puudub Eestis pädevus ja võime), firmad. Juhtpoliitikud ja tippametnikud saavad aga saavad sõita välismaistele nõupidamistele ja tähtsate nägudega Eesti asja eest seista, mis siis et selle maksab kinni nii Eesti kui Euroopa Liidu tavakodanik.

On ka muidugi võimalus, et meile ei räägita kogu tõde. Et pikemas perspektiivis on Euroopa Liidul, mis Euroopa Komisjoni senise kursi jätkumisel tahetakse tüürida ilmselt NSV Liidu tüüpi unitaarimpeeriumiks keskusega Brüsselis, hakata Eestist välja vedama meie fosforiiti, maasügavuses peituvat rauda, gildagaasi, vett või mida veel?

Tahaks, et keegi meie riigis ka selle tõelisi peremehi/kodanikke kuulaks. Et arvestataks nende soovidega. Seetõttu oleks kindlasti mõistlik korraldada Rail Balticu küsimuses rahvahääletus, kus kõik Eesti kodanikud saaksid välja öelda, mida nad sellest väidetavalt „ülikasulikust“ projektist arvavad. Kas riigiametnikud, kes peavad riiki ja rahvast teenima suudavad üle olla erakondade poliitiliste tagatubade võimalikust pressingust on aga juba omamoodi filosoofiline küsimus.

Kommentaarid