Varro Vooglaid: mida me oma maad militariseerides üleüldse kaitseme, kui eesti rahvus, keel ja kultuur hääbuvad?

Riigikogu EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid tõstatab sotsiaalmeedias üles küsimuse, mida on juba ammu ja sageli küsitud: kui meil lapsi ei sünni, osa eestlastest lahkub oma kodumaalt ja teised jäävad siin riigi poliitika tõttu vähemusse, siis mida siin enam kaitsta on?

“Nüüdseks on päris selge, et osaks nn uue valitsuse plaanidest on peretoetuste kärpimine, et suunata seda raha (ennekõike USA) relvatööstusele. Taustaks on muidugi põhimõtteline küsimus sellest, mis on Eesti tuleviku seisukohast olulisem – kas see, et meie maa saaks oluliselt rohkem militariseeritud, või see, et Eestis sünniks oluliselt rohkem lapsi. Nimetatud valiku taustaks on omakorda küsimus sellest, mida me oma maad militariseerides üleüldse kaitseme, kui rahvas ning koos sellega ka eesti rahvus, keel ja kultuur hääbuvad.

Kogu jutt peretoetuste vajaduspõhiseks muutmisest on aga eriti eemaletõukav, kuna selle taustaks on peretoetuste fundamentaalselt erinev mõtestamine. Siiani kehtinud üldiste toetuste mõte on tunnustada perekondi selle panuse eest, mille nad lapsi vastu võttes ja üles kasvatades Eesti ühiskonna hüvanguks annavad. Küsimus ei ole selles, kas perekonnad saavad hakkama või ei saa, vaid selles, et riik annab kõigile peredele rahaliselt väikesegi osa sellest tunnustusest, mida nad väärivad.

Vajaduspõhistele peretoetustele üle minnes heidetakse kogu see arusaamine kõrvale ning selle asemel võetakse kasutusele kontseptuaalselt vastupidine lähenemine, mille keskmes olevaks sõnumiks on see, et me ei anna perekondadele toetuste näol midagi tagasi, ei tunnusta neid nende palju suurema panuse eest, vaid anname toetusi üksnes neile, kes tulevad ja paluvad seda, tõendades, et vastasel juhul ei saada eluga hakkama ja nälg tuleb majja. Niisugune lähenemine on põhimõtteliselt alandav ning väljendab fundamentaalset suunamuutust riigivõimu suhtumises perekondadesse.

Mina olen alati näinud peretoetusi ennekõike õigluse võtmes, selles mõttes, et kuna lastega peredele ei ole ette nähtud märkimisväärseid maksusoodustusi, mida nad oma ühiskondliku panuse tõttu väärivad (eriti pärast laste pealt täiendava tulumaksuvabastuse kaotamist), siis saavad nad vähemalt osa oma maksurahast toetuste näol tagasi. Nüüd siis tehakse kannapööre, mille sisuks olev sõnum on lihtne: laste saamine ja kasvatamine ei vääri riiklikku tunnustust – riiklikud peretoetused on mitte perekondade ühiskondliku tunnustamise, vaid nende vaesusesse langemise või selles olemise leevendamise vahend.

Kui nüüd keegi küsib, et kust siis kaitsekulutute tõstmiseks raha võtta, kui mitte mh peretoetuste arvelt, siis ma küsiks vastu, et ehk peaks hoopis küsima, miks me käsitleme kaitsekulutuste hiiglasliku tõstmise vajadust aksioomina. Ehk on hoopis nii, et kui valitsus ei ajaks nii rumalat ja lühinägelikku välispoliitikat, võiksime kaitsekulutusi mitte tõsta, vaid langetada, luues seeläbi eeldusi Eesti elu oluliselt laiemaks arenguks.”