14.04.2016
George-Soros
Maailmakuulus „filantroop“ George Soros on aastaid olnud üks globaalse poliitika kõige probleemsemaid figuure. Lääne-Euroopa meedia kujutab teda tavaliselt jõuka ja heasoovliku vasakpoolsete kalduvustega avaliku arvamuse kujundajana, kes teeb koostööd erinevate valitsusväliste organisatsioonidega, et teha maailma paremaks.
Juba pealiskaudne vaatlus George Sorose karjääri viimastele aastakümnetele näitab, et see kuvand on suuresti vale ja et Soros on esimene näide sellest, kuidas erahuvid mängivad üle rahvusliku suveräänsuse ning ühtviisi riikide ja üksikisikute vabadused. See artikkel püüab anda sellest ülevaate. Kui Soros ja tema paljud ettevõtmised mängivad silmanähtavalt rolli tavalises heategevus- ja korruptsioonivastases töös, keskendub see artikkel tema tegevuse teistele (ja palju olulisematele) aspektidele.
Üks väheseid kordi, kui Sorost on Läänes avalikult kritiseeritud, puudutab tema finantssõdu. Ta on tunnistanud briti naela devalveerimist finantssõjas Inglise panga vastu, mis tõi talle sisse miljard dollarit. Kaotajaks selles juhtumis oli Briti maksumaksja.1 Soros tegi sedasama ka Rootsis, devalveerides rootsi krooni samasuguse lahingu käigus Rootsi keskpangaga jällegi avalikkuse kulul.2
Ei saa öelda, et Soros oleks ainus, keda kannustab majanduslik omakasu ja see, mida vasakpoolsed omal ajal oleks kutsunud agressiivseks neoliberaalseks majandusagendaks. Tema iseäralik „heategevus“ on aga pisut omapärasem nähtus. Oma avatud ühiskonna fondidega on Soros aktiivne 41 riigis. Avatud ühiskonna fondide heaks töötab kokku 1800 inimest ja alates nende loomisest 1993. aastal on need kulutanud hinnanguliselt üle 13 miljardi dollari.3
2015. aastal kuulutas Transparify – teiste MTÜde tegevust jälgiv MTÜ – Avatud Ühiskonna Fondi Ühendriikide kõige läbipaistmatumaks ja suletumaks valitsusväliseks organisatsiooniks.4 Samal aastal keelustati fondi tegevus Venemaal.5
Avatud Ühiskonna Fond ja Soros rahastasid proteste Fergusonis Missouri osariigis vähemalt 33 miljoni dollariga,6 hoolimata sellest, et need sütitasid massilisi rassirahutusi ja halvendasid tõsiselt rassidevahelist läbisaamist Ameerikas, taandades keerulise küsimuse revolutsiooniliseks müstitsismiks ja „sotsiaalse õigluse“ küsimuseks. Soros rahastab ühtlasi Põhja-Ameerika veebilehte ja liikumist MoveOn.org, mis on korraldanud agressiivseid ja kohati vägivaldseid proteste Donald Trumpi kampaaniaürituste vastu.7
Väidetavalt konstitutsioonilist demokraatiat ja vabaturu liberalismi levitava inimese ja asutuse kohta omavad Soros ja avatud ühiskonna fondid märkimisväärset kiindumust rusikaõigusse, populismi ja sõjakasse vasakäärmuslusse. Rootsis läks Soros niikaugele, et rahastas „uurimisraportit“, mis rääkis sellest, kuidas sundida keskklassi eurooplasi multikulturalismiga nõustuma. Selle autoriks oli kurikuulus rootsi-korea anarhist Tobias Hübinette.8 Hübinette on tuntuks saanud mitte üksnes oma pika karistusregistriga, vaid ka paljude radikaalsete euroopavastaste väljaütlemistega, millest kuulsaim on tema armastuslaul: „Uppugu valge rassi läänemaailm verre ja kannatustesse. Elagu multikultuurne segarassiline ja klassideta ökoloogiline ühiskond!“9
Soros kulutab samuti palju raha kaudsematele viisidele Euroopa avaliku arvamuse kontrollimiseks. Iga-aastaseid edetabeleid, nagu maailma pressivabaduse indeks10 ja korruptsioonitajumise indeks11 rahastab Soros oma avatud ühiskonna fondide kaudu. Neid indekseid ühendab üks ja seesama: valitsustele, mida Lääne vasakliberaalne eliit heaks ei kiida, antakse väga madal tulemus, ja vastavalt kujutatakse neid Lääne meedias ilma mingi kriitilise perspektiivita autoritaarsena. Samas ei avaldata kunagi nende indeksite algandmeid ja arvutuskäiku, mistõttu neid kontrollida on võimatu. Sellegipoolest tsiteeritakse neid pidevalt, et õigustada rünnakuid selliste riikide vastu nagu Ungari. Võrreldes meediakliimat Ungaris ja Rootsis oleks ükskõik kellel väga raske väita, et Ungari meedia on vähem „vaba“ kui Rootsi meedia. Palju enam on ungarlasi, kellel võimaldatakse kuulda Sorose ja tema vasakäärmuslike liberaalsete ajalehtede vaateid, kui rootslasi, kes kuulevad midagi erinevat CNNist ja The Economistist kopeeritud artiklitest.
Sorose üldist vasakpoolsust võib ju näha lihtsalt ühe vaatepunktina paljude seas ja tema kalke finantsmanipulatsioone praeguse majandussüsteemi loomuliku osana, kuid tema tegevus seoses niinimetatud migrandikriisiga on olnud läbini nurjatu. Mullu sügisel kirjutas Soros artikli, kus väitis absurdselt, et Euroopal on „kohustus“ võtta vastu aastas vähemalt miljon (!) migranti.12 Selle artikli avaldas Project Syndicate, Sorose ajusünnitis, kuhu pidevalt teeb kaastööd suur hulk eliidi arvamusliidreid. Nende kirjutised jõuavad rohkem kui 500 projektiga seotud meediaväljaandeni, mis avaldavad neid paljudes keeltes üle maailma. Project Syndicate’i kaudu jõudis eelmisel kuul teinegi arvamuslugu13 muuhulgas The Guardianisse Suurbritannias ja Dagens Nyheteri Rootsis. Seal nõudis Soros, et Euroopa maksumaksjad annaks vähemalt 120 miljardit eurot immigratsiooni laiendamiseks. Selline ettepanek võib tunduda hullumeelne, aga mõni päev hiljem teatas Euroopa Liit, et toimetab Makedoonia piiril ootavatele illegaalsetele migrantidele kokku kahe miljoni sealse keskmise palga suuruses sularaha.14
Kuigi Sorose sõnadel on suur kaal Põhja-Euroopas ja Euroopa Liidu juhtkonna seas, on tema käitumisele mujal vastu hakatud. Kui tuli välja, et Sorose asutused levitasid Balkani poolsaarel migrantide seas käsiraamatuid,15 mis andsid nõu 2015. aasta migrandikriisi ajal illegaalselt Euroopasse sisenemiseks, mõistis Ungari valitsus Sorose hukka, süüdistades teda katses murda lahti Ungari piire vastu ungari rahva otsesele tahtele.16 Lisaks kutsus Ungari peaminister Viktor Orbán Sorose osalust migratsioonikriisis reetmiseks.17
Mida kaugemale itta, seda kurjemaks lähevad Sorose kavatsused. Ukrainas panustasid tema asutused märkimisväärselt nii 2004. kui ka 2014. aasta revolutsioonidesse ja seeläbi poliitilisse ebastabiilsusse, mis (olenemata sellest, kuidas suhtuda Venemaasse või Ukraina poliitikasse) on viinud Ukraina läbikukkumise piirile. Viimatisele ülestõusule järgnenud sõda võib viia Ukraina lõpliku lõhenemiseni. Lekkinud e-mailid näitavad, et Soros on Ukraina uuele valitsusele jaganud otseseid korraldusi.18
Lisaks on Soros koostanud majandusliku „arenguplaani“19, mille Ukraina valitsus on heaks kiitnud, ja teinud „pakkumise“ sinna suurte summade investeerimiseks, kuid üksnes tingimusel, et Euroopa maksumaksjad toetavad seda massiivsete rahaliste dotatsioonidega.20 Korruptsioon ja võimu kuritarvitamine, mis põhjustasid Maidani ülestõusu, ei ole Ukrainast kuhugi kadunud – vahest seepärast, et ukrainlasi ei toonud tänavale meelt avaldama need põhjused, mis lükkasid tagant Sorost ja tema liitlasi revolutsioonijärgses valitsuses.
Ka mujal Euroopa kesk- ja idaosas näeme me Sorost ja Avatud Ühiskonna Instituuti provotseerimas rahutusi ja õhutamas sõdu. Nad võtsid avalikult osa Rooside revolutsioonist 2003. aastal Gruusias,21 nagu ka „Buldooserirevolutsioonist“ 2000. aastal Serbias.22
Ungaris on Sorose rahastatav Kesk-Euroopa Ülikool Budapestis juba veerand sajandit olnud postmarksistliku ideoloogia levitamise pesaks üle Kesk- ja Ida-Euroopa. Muuhulgas toetab ülikool „uuringuid“23 internatsionalismi, soouuringute, „vähemusõiguste“ ja muu säärase vallas. Kuigi ülikooli õppekava on väga kitsalt piiritletud, on see tänu Sorose rahastamisele üks Euroopa rikkamaid õppeasutusi.24 Sealne rektor John Shattuck25 kirjutas mitu arvamuslugu muuseas The Boston Globe’is ja Financial Timesis. Ta kritiseeris karmilt Ungari migratsioonipoliitikat, väites, et „sõja eest Euroopasse põgenevad inimesed ei ole majanduslikku heaolu otsivad migrandid, vaid pagulased vägivalla ja represioonide eest“ ning et „Ungaris ja teistes Euroopa Liidu riikides on immigrandivastased seadused püstitanud poliitilise asüüli ette uued barjäärid. Julgeolekuametnikud seisavad migrandivastaste jõukude tekitatud plahvatusohtlikus õhustikus vastamisi pagulastega.“ Shattuck ülistas vabatahtlikke, teiste seas oma ülikooli tudengeid, kes „aitavad gruppidel nagu Migratsiooniabi viia pagulastele toitu, riideid, peavarju, informatsiooni ja vahest kõige olulisemana hoolitsust“.26 Ungari valitsuspartei Fidesz süüdistas Facebooki-grupina alguse saanud Migratsiooniabi, et see saab George Soroselt „heldet toetust“.27 Üks Migratsiooniabi juhatuse liikmeid Zsuzsanna Zsohár eitas seda hiljem ja väitis, et kõik nende rahaülekanded on avalikud.28 Üks Migratsiooniabi asutajaid ütles päevalehele Magyar Hírlap, et väited Sorose rahastusest on „valed“, kuid Kesk-Euroopa Ülikool lubas neil sellegipoolest laoruumina kasutada ühte auditooriumi.29
Sorose ja Avatud Ühiskonna Fondi osalus Ungari vasakliberaalses meedias on piisavalt hästi teada, et mitte sellel siinkohal pikemalt peatuda.30
Kui minna lõuna suunas Lähis-Idasse või ajas kaugemale tagasi, jätkuks see kataloog lõputult. Ja kuigi Soros võib mõelda – või teeselda – et teda motiveerib üks või teine idealistlik põhimõte, on objektiivsele vaatlejale selge, et tema sõda paljude vaenlaste ja põhimõtete vastu ei too muud tulemust kui mõttetuid kannatusi ja sotsiaalset allakäiku.
Wikileaksi sõnul on hiljutine Panama paberite leke omandatud Organiseeritud Kuritegevuse ja Korruptsiooni Paljastamise Projekti (OCCRP) kaudu, mida rahastab USA Rahvusvahelise Arengu Agentuur (USAID) ning George Soros. Valveorganisatsioon ütles, et seda rünnakut on toetanud ühiselt USA valitsus ja Soros „seades sihtmärgiks Venemaa ja endise Nõukogude Liidu“. Rahvusvahelise Uurivate Ajakirjanike Konsortsiumi (ICIJ) juht Gerard Ryle ütles Venemaa uudisteagentuurile TASS, et Putin ei olnud lekke sihtmärk: „See ei olnud lugu Venemaast, vaid offshore-maailmast“.31 Kontrastina tema sõnadele otsustas suur osa peavoolumeediast loo illustreerimiseks kasutada fotosid Venemaa presidendist, kuigi Vladimir Putinit ega tema perekonda ei mainita paberites otseselt. Väärib märkimist ka, et ICIJ on loodud Avaliku Sidususe Keskuse (CPI) poolt, mida teiste seas rahastab Avatud Ühiskonna Fond.32
Niipalju kui Soros ja tema erinevad algatused rahastavad ja toetavad sõjakaid õõnestusliikumisi, nagu tuleb tihti ette, ei saa talle tulla üllatusena, et mitmed valitsused kasutavad oma jõudu, töötamaks vastu tegevusele, mida saab või tuleks lugeda kriminaalseks. Niikaua kui tema õõnestustegevus toimub seaduslikes raamides ja sõnavabaduse piires, on selle takistamine palju keerulisem küsimus. Esimene samm oleks Euroopa avalikkusele teha selgeks, kuidas, miks ja mida täpselt avatud ühiskonna fondid ja Soros teevad, nii et katseid oma destruktiivsest fantaasiast teha poliitiline konsensus või normaalsus masside jaoks saaks takistada informeeritud debati käigus.
Rootsi vanasõna ütleb, et päevavalguse käes muutuvad kõik nurjatud trollid kiviks. Ma loodan siiralt, et sama juhtub nende organisatsioonidega, mis tegelevad riigireetmisega üle terve maailmajao.