ARVUSTUS: Värvipeen hommage Heldur Viiresele

ARVUSTUS: Värvipeen hommage Heldur Viiresele

14.05.2017

Kas keegi teab, kus elab päris kunst? Ei tea, ja vist ei tahagi teada, – kiire on ju, eks? Ja seda, mida kunsti pähe pakutakse, on tüütult palju. See takerdub ruttajale jalgadesse, häirib mööduja pilku ja ei lase kevadet nautida.

Ent kusagil ta elab ja on, too päriskunst, kaunis värvi ja valguse kultuur. Et selline asi nagu ülitundlik värviteadlik maalimine on ikka veel elus. Kas Pariisis? Jah, seal ka, aga siinsamas, Tartu Kunstimajas oli kammerlikus värvipeenuses terve aprillikuu üleval Konrad Mägi ateljeelaste suurnäitus „Hommage Heldur Viiresele“.

Heldur Viires, pallaslane par excellence, saab selle kevade lõppedes üheksakümneseks, temal ei ole enam kiire, tema on terve koolkonna maalijaid üles kasvatanud, vaatab nüüd endisi õpilasi eemalt, vahel toriseb, vahel kiidab natuke: “Kas sa ise ka aru saad, mida sa siin teinud oled, see pole ju sugugi paha!” Ja läheb tagasi oma väikesesse tuppa Konrad Mägi ateljee kõrval, täis raamatuid ja kunsti.

Ei suuda mina ruttajatele rohkem kaasa tunda. Las liigestest lahtine avarilm sumbub taktsammul  vedelasse moderni, ettehooldavasse tädimeelsusse, oskamata enam kingapaelugi siduda. Las ta jääb! Ah et kunstnik on see, kes on Kunstnike Liidu liige, tunneb vajalikke inimesi, imeb Kulka nisast raha ning kooserdab biennaalidel ja glitterdab šampanjasotsialistide peol – ja need vaesekesed seal Tartus ei ole?

Õelate lamp ei põle igavikus, kurjusel pole tulevikku. Ent pintsliga valguse lõuendile kandmine on hõrk haruldus, mida vaid kahetsusväärset tegelikkust kiusav kõrgvaim suudab välja kanda. Las lahmib käsitööorgasmis rappuda, lõhub piire viletsate videote, rohkesõnaliste targutuste, tobedate installatsioonide ning hullumeelsete kontseptsioonide postilt postile kulgev känkar. Külmetavate kunstnike äralõigatud kõrvadest ja krohvisöövate nälgijate lagunevate katusekambrite muinaslugudest saavad  pärast surma kuulsused – tarvitseb vaid selg pöörata ning maadligi surutud rohust ja varemete suitsuvingust vabastab vihmapesu kauni vaate ja igavese nimbuse kunstiajaloos.

Konrad Mägi tiisikushaige koolivend Pariisi vasakkalda Academie de la Grande Chaumiere´i päevilt Amadeo Modigliani maalis kord oma kammerlikus formaadis (60 cm x 90 cm) Nu couché.  Sada aastat hiljem ostis hiinlane Liu Yiqian selle 170 miljoni dollari eest. Evi Gailit Emajõe vaikuses ei mõista veel, et ta on Modi lapselaps – läbi Konrad Mägi, Ado Vabbe, Kaja Kärneri ja Heldur Viirese.

Tartusse langeb aegade tagant seoseid, pahisedes  nagu  tähemärkide langevast kosest. Ado Vabbe õppis Münchenis koos Vassili Kandinskyga, sõitis õhtuti jalgrattaga äärelinna venelasele külla. Vahest tolle pöörase noore eestlase mõjul loobuski Kandinsky Tartu ülikooli juuraprofessori kohast, et võtta sisse oma koht ilmakuulsuses. Loomehetkel ei saa olla rahahaisu küljes.

Psühholoog Aita Keerberg tabab  roosa õhtutaeva kuma Tartu äärelinna lumejäänustel, Supilinna sinised katused kumavad sinakale lumeminekule. Kunstielu võib tunduda  hiiglasuure lasteaiana, mida karjatavad  kurjad täiskasvanud – kuradi turul nimetatakse neid  kuraatoriteks. Konrad Mägi ateljeenäituse Tartu Kunstimaja kõigis saalides pani kokku Brüsselist kohale  lennanud  Margus Meinart – tema  autoportree on sarnasusest  kaugel, taust üheplaaniline. Ja ometi on pildis miski, mis mõjub. See suur Miski, just see teebki pildist kunstiteose. Lembit Saartsi portrees annab Meinart ühevärvilise tausta, intensiivse kollase näo hallide varjundite kõrval.  Elustub vana kunstniku  laagrimälestus – põuasinist  põgusat armurõõmu vangis kohatud moskvalannaga. Kunstnik sõbrustab ikka kunstnikuga – Peeter Krosmann maalib Imat Suumanni pastelse portree. Et vahepeal kippus Tartus värv ja valgus maalidel poriseks, siin ja täna hõõgub ta seestpoolt ja salapäraselt nagu Andres Rõhu teetassidega natüürmordis. Vastasseinalt toob Evi Tuvikese kalbe valgus meelde Nabokovi samanimelise luuletuse. Lugege, konspekteerige ja kriipsutage alla! Tartus on täna vägagi elus, õitseb ja areneb päriskunst, see mille  Konrad Mägi kord Pariisi vabaakadeemiatest Tartusse tõi ja „Pallasesse“ istutas.

Eesti  riik andis tollal „Pallasele“ Kalevi tänava algusesse maja ja toetuse. Karmil sõjaajal, kui üks purustushoog oli Tartust juba üle käinud, jätkusid „Pallase“ näitused  Tartu kõigi aegade linnarhitekti Arnold Matteuse kavalal hoolel. Taas aitas koolivendlus. Teisel sõjasuvel saabus  kesk varemetetolmu Tartusse Opel Kapitän. Ohvitser lõi kannad kokku ning ulatas Tartu linnaarhitektile tähtsa ümbriku – riigiarhitekt Albert Speer otsis Karlsruhe koolivenna  Arnold Matteuse üles.„Pallas“ tehti uuesti lahti keset hirmsat taplus idavallidel. Alles venelaste uus pommirahe purustas 1944. aastal hoone koos skulptuuridega keldris  ja maalidega saalides. Nüüd on sellel kohal plekist hotell, üks koleristmiku tarbimistemplitest. Võiksime nutta varemetel kunsti surmast, halada sõjakoledustest ning odava klaasi, betooni ja küproki orgiast, aga jätame selle.

Kord oli nii, et uute aegade kerkides said ühel 1988. aasta sügispäeval kokku pallaslane Heldur Viires, noor keraamikust luuletaja Indrek Hirv ja Tartu kultuuri salanõunik Linnar Priimägi. Sünnitati idee minna vaatama kas kunagine Konrad Mägi ateljee Raekoja platsil on ikka alles. Oli. Seal istusid mingid sovjetiaegsed ametnikumutid  ja kudusid igavusest sokke. „Neist saame lahti!“ praalis Goethe ja Schilleri sinasõber Priimägi. Konrad Mägi ateljee elustasid pallaslane Kaja Kärner ja tänini tegev Heldur Viires. Sellest sai jälle kunstikool – vabaakadeemia Pariisi moodi.

Kolmkümmend aasta edasi, aprillis 2017, kaeme Tartu Kunstimaja kunstist tulvil saalides Konrad Mägi ateljee näitusel „Hommage Heldur Viiresele“ Katrin Tukmanni mudistlikus värvihajus maali. Indrek Hirv ja Olev Remsu kõnnivad ühelt pildilt teisele. Hirv seletab: „Ah, et miks on Tukmann siin Mudisti moodi? Seda saab võtta kui suurt perekonnalugu. Mudisti õpetaja oli Alfred Kongo, eks ole, ja Kongo oli Ado Vabbe õpilane, samuti oli Vabbe õpilane Kaja Kärner, kes oli Katrini õpetaja. Ja nõnda on ju siis Vabbe nii Mudisti kui Tukmanni vanaisa. Ja Kandinsky kui Vabbe koolivend Müncheni päevilt on nende ühine vanaonu.“

Nurgas hälbib Heldur Viirese koolkonna sooja-külma värvimängust üks väike pilt. Saima Männo kolp tumedal foonil.  See pole siitilmast, ei ühes ega teises mõttes. Imetleme igas saalis erinevat  Alo Aarsalu pillavat talenti. Ühe pildi on ta maalinud nagu Elmar Kits, teise nagu Paul Klee, kolmandal vahetanud registri puhta värvinimbuse vastu. Siis kaks Angela Reidla Auguste Renoiri meenutavat pilti –  see on ju  La Grenouielle tiik Pariisi raudteeharu otsas aastast 1869, otsekui ootamas Napoleon III õukonda tiigikaldale. Tea Lemberpuu võiks kunagi jätkata Konrad Mägi ateljees maaliõpetajana – näidata kuidas punane ooker aktimodelli põhjamaiselt heledat keha varjutab. Katrin Moora paneb oma vaikelus punase nuku vastandvärvi, tumerohelisega sugestiivselt hõõguma. Lemme Haldre patsiendi haigust uuriv arstipilk on maalides noor ja metsik – tugeva värviga erk varakevadine valgus ja  pärastlõunane tänavavalgus laskumas hämarusse.

Margus Meinart müüb Brüsselis , Andres Sütevaka Barcelonas,  Kopenhaagenis teeb keegi kondradmägilane ka midagi, Indrek Hirv luuletab Andaluusias.  Keegi neist  ei ulatu Sotheby Shanghai oksjonitele, pole sellist kuraaatorit, kes lööks jalaga lahti Londoni Dockyardi oksjonimaja ukse ja teataks, mis värk selle Tartu impressionistliku kunstienklaaviga tegelikult on – mis on kunstis järgmisena oluline!

Vana Heldur Viires meenutab laagriaastaid koos Ülo Soosteriga, kelle Moskva ateljeest leitud joonised ilmestavad Indrek Hirve uut luulekogu. On seosed Pariisi, Moskvasse ja kuhu veel. Läinud suvel, kui Raekoja platsi välikohvikutes õlu auras ja vaht vajus, astus vanast ateljeetrepist üles Tartu linnapea Urmas Klaas.  Kunagist  kunstiajaloostuudiumi mäletades mõistis ta siin sündiva vaimset väärtust – Tartu linn eraldas Konrad Mägi ateljeele tegevustoetuse.  Indrek Hirv kirjutab oma Pariisi raamatus:  „Me ei ole üksi. Pariisi vasakkalda väikestes galeriides võib kohata näitusi, mis Tartu Kunstimajas olnuga sarnanevad. Sama värvierksus, väike formaat, hoidumine päevakajalisusest. Pigem soe ja külm või külm ja soe, mitte hele ja tume, pigem spektrivärve kui pruuni või musta. Sõnaga, Tartus on kõike, mida Konrad Mägi õpetas ning Ado Vabbe ja Aleksander Vardi jätkasid.  Ka Marbellas, New Yorgis ja Stockholmis on mulle mõni värske pilt silma hakanud, mis Tartu stuudiot meenutab. Need on meenutused aegadest, mil kunst veel ilus oli.“

Pallaslik järjepidevus on Tartus, selles hästivalvatud päriskunsti oaasis tõesti alles hoitud. Mis selle oaasiga edasi teha, kuidas saaks Tartu vaim jälle Tartu kohal hõljuda? Esitleme siinkohal ühte pöörast ideekavandit. Nimelt võiks Riia ja Turu ristmiku kolearhitektuuri inimlikustada! Kodustada klaas, metall ja plastmaterjalid, paigaldades kolme kolemaja katusele „Hiid-Lend-Konna“, mis õhulise galeriina  ühendaks jalakäijatele kõik tarbimisvaarao klotsid ja turuhoone kah.

Sinna, just sinna taevasse, üle lamedate karpide võiks rajada püsimuuseumi konradmägilastele – Tartu kestvale värvi ja valguse maalikultuurile. Õhulised ja rõõmsad värvid kõrgel heledas päevavalguses saaksid rahvast rõõmustama – las ajalugu kordub veelkord – ülevuses!

Kalle Mälberg

FOTO: PM/Scanpix – Konrad Mägi ateljee õpilaste austusavaldustega näitus, Tartu Kunstimaja, mis tähistas kunstnik Heldur Viirese 90. sünnipäeva 

Kommentaarid