Riigikontroll: ametnikud ei tea, kuidas euroraha lõppedes eri projekte edasi rahastada

Alar Karis

Riigikontrolli tänavune aastaülevaade keskendub välisabirahale – nn eurorahale – ja selle kasutamise tulevikule. “Poolteist kuud tagasi, 26. septembril möödus 30 aastat päevast, mil ilmus Tartu ajalehes Edasi IME ehk isemajandava Eesti programm, mis on saanud üheks oluliseks sümboolseks tähiseks Eesti iseseisvuse taastamisele viinud sündmuste teel. Ja kuigi aeg ja kogu Eesti on nüüdseks täiesti muutunud, on toonane lööklause aktuaalne ka nüüd – Eesti peaks suutma end ise majandada. Meil on mitmes valdkonnas välja kujunemas omamoodi välisabisõltuvus. Näiteks, riigi teedevõrgu arendamist finantseeritakse aastatel 2014–2020 ca 36% ulatuses Euroopa Liidu toel. Samuti on peamiselt eurotoetustest rahastatud töövõimereformi elluviimist ja finantseeritakse mitmete tööturuteenuste pakkumist. Ettevõtluse ja regionaalarengu rahaline toetamine toimub ca 85–90% ulatuses Euroopa Liidu fondidest,” kirjeldas riigikontrolör Alar Karis riigikogus.Karise sõnul ei ole välisabi mõeldud millegi püsivalt ülevalhoidmiseks. “Seda enam, kui üks või teine ülesanne kuulub riigi püsiva iseloomuga funktsioonide hulka. Minu arvates peab üks riik, kui ta tahab olla elujõuline ja kestlik, oma funktsioneerimise üles ehitama sellele rahale, mida ta ise on suuteline oma rahva käte ja ajudega teenima. Ma ei kahtle, et Eesti riik seda suudab. Me ei ole kunagi olnud materiaalselt nii jõukad kui praegu. Kuid me suudame oma ühiskonna arengut ja jõukust suunata ja kasvatada paremini ja tulemuslikumalt, kui valmistume eluks ilma välisabita piisavalt varakult ja läbimõeldult,” rääkis riigikontrolör riigikogus.

Muu hulgas tuleb Karise hinnangul arvesse võtta ka seda, et olulised rahastusotsused mõjutavad riigi arengut üle eelarveaastate, ent riigi eelarvestrateegiaga tegeleb üksnes valitsus ja riigikogu puutumus sellega on pigem kinnitamisjärgne, informatiivne, teadmiseks võttev. “Valitsusel pole praegu meie eurorahasõltuvuse ulatusest täielikku pilti. Rahandusministeeriumi hinnangul võib Euroopa Liidu uuel eelarveperioodil meile eraldatava raha hulk väheneda 150–200 miljonit eurot aastas. Millega seda võrrelda? Näiteks on sarnase mahuga uuest aastast jõustuv tulumaksuvaba miinimumi tõusu hinnanguline maksumus. Ühest küljest on see 150–200 miljonit eurot suur hulk raha, mille vähenemine Eesti majanduses kindlasti tunda annab. Niisama kindlasti mõjutab see ka valitsuse suunatud investeeringuid ja tegevusi, mida suuresti rahastatakse Euroopa struktuuritoetustest. Teisest küljest ei ole paarsada miljonit ka hoomamatult suur summa. Toogem võrdluseks kas või see, et terve riigi peale aastas vähem saadava euroraha eest saaks renoveerida ilmselt vaid kaks Tallinna linnahalli või ehitada paar Eesti Rahva Muuseumi. Ja sama palju maksavad Eesti-Soome elektriühenduse ESTLINK 2 jaoks vajalikud mere- ja maakaablid,” näitlikustas Karis.

Kui riigikontroll küsis ministeeriumidelt, kas neil on plaan, milliseid euroraha eest finantseeritavaid tegevusi vähendada või millised sootuks lõpetada, siis arvasid ministeeriumid, et umbes 90% ulatuses on vaja jätkata kõike praegu tehtavat ka Euroopa Liidu uuel eelarveperioodil. “Kui uus eelarveperiood tuleb seitsmeaastane, siis on investeeringute ja tegevuste samal tasemel rahastamiseks seega vaja aastatel 2021–2027 vähemalt kolm miljardit eurot, mis praegu tuleb Euroopa Liidult. Kui riigikontroll küsis ministeeriumiametnikelt, kust ja kuidas seda kõike euroraha vähenemisel või puudumisel finantseerida, olid kaks põhilist vastust: “ei tea” või “riigieelarvest”. Kust ja kuidas raha riigieelarvesse peaks saama, riigikontroll enam küsima ei hakanud,” kirjeldas riigikontrolör riigiametnike majandusliku mõtlemise puudulikkust.

Karis rõhutas, et igatahes võiks valitsus juba praegu omi plaane tehes lähtuda põhimõttest, et iga abi on olemuselt ühekordne ja seda ei saa sisse programmeerida riigi igapäevasesse toimemudelisse. “Samuti tuleks hakata harjutama end mõttega, et Eesti muutub abi saajast abi andjaks. Tuleks läbi mõelda, mida me eeldame, et meie panustatava raha toel Euroopa mastaabis muutuks. Rahandusministeeriumi ametnikud on riigikontrollile öelnud, et euroraha vähenemisega seotud probleemid lahenevad n-ö töö käigus, eelkõige riigi eelarvestrateegia ja aastaeelarve koostamise käigus. Siinkohal juhin veel kord teie tähelepanu, et eelarvestrateegia ei kuulu nende dokumentide hulka, mida riigikogu arutaks. Need teemad paistavad olema aga siiski sedavõrd olulised, et riigikogu võiks kinkida oma tööaega nende läbimõtlemisele ja valitsuse orienteerimisele. Aga ka see, kas teemaga tegelda või mitte, on selgelt riigikogu enda otsustada,” selgitas riigikontrolör Karis.

Praegusi häid aegu on mõistlik kasutada, et valmistuda aegadeks, mis ei ole nii head, kogudes selleks reserve ja tehes kulutuste kasvu ohjamiseks ja uute tulude tekkimise soodustamiseks reforme. “Nii on oluline, et valitsus toetaks just neid tugevusi, mis on end ajas tõestanud kui tulutoovad – hariduse edendamine ja ettevõtlikkuse, loovuse, innovaatilisuse ja leidlikkuse soosimine. Ajas on end tõestanud ka vajadus korraldada riiki mõistuspäraselt ja tõhusalt. Ka erinevaid reforme tehes võiksime küsida, õigemini peaksime endalt küsima, milline osa neist loob majanduses lisandväärtust, unustamata seejuures ka ühiskondlikku sidusust ja ebavõrdsuse vähendamist. Ja pole liigne taas meelde tuletada juba korduvalt kõneks olnud vajadust oma mõtetes kriitiliselt hinnata kõike, millega riik praegu tegeleb, ja mõelda läbi, mis on ka tegelikkuses vajalik, millest võiks aga loobuda. Seda tuleks teha sõltumata sellest, kas välisabi voog jätkub samamoodi või väheneb. Valikute tegemisel aitab meid lihtne küsimus: kas me teeksime seda või teist ja praegusel moel ka siis, kui peaksime kõik selle otsusega kaasnevad kulud ise kandma?” esitas riigikontrolör kõne lõpus retoorilise küsimuse.

Kommentaarid