“Ameerika mäed” EKRE toetuses venekeelsete seas — mida võib sellest välja lugeda?

Erakondade populaarsusuuringute metoodika on sama selgusetu kui lotomäng.Erakondade populaarsusuuringute metoodika on sama selgusetu kui lotomäng.

Neljapäeval avaldatud erakondade toetusuuringutes on näha nii mõistetavaid arenguid kui ka päris olulisi küsitavusi.

Näiteks selgub BNS-i ja Postimehe tellitud uuringufirma Kantar Emor äsjasest küsitlusest, et kui aprillis toetas venekeelsetest EKRE-t 12 protsenti, siis mai esimeses pooles oli erakonna toetus venekeelsete hulgas langenud 0,77 protsendi peale. Tõtt-öelda üllatas selline muukeelsete toetus märtsis ka EKRE rahvast ennastki ning sama imestus tekib ka langusest lugedes.

Sellisel langustrendil saaks mingi tõepõhi all olla, kui EKRE oleks selle kuu aja jooksul ette võtnud või välja pakkunud midagi väga erilist eestluse kaitseks, mis toetunuks venekeelse elanikkonna huvide ja soovide tugevale tahaplaanile surumisele, näiteks venekeelse hariduse osas. Paraku ole rahvuskonservatiivid sel perioodil millegi väga jõulisega välja tulnud. Ühe variandina võib kõne alla tulla vaid see, et venekeelne meedia on teinud näiteks tõlkelugusid rahvuskonservatiivide nõudest takistada odava tööjõu sissetoomist slaavi riikidest, mis on nende lugejaskonda EKRE vastu häälestanud.

Teine võimalus on mingi metoodikast või küsimuse asetusest tekkinud ühekordne hälve märtsis, mis siiski väga tõenäolisena ei tundu. Kolmandaks võimaluseks on manipuleerimine või poliitiline tellimus. Võib-olla tahtsid EKRE poliitilised oponendid järele proovida, kas järsult tõusnud toetus venekeelsete seas annab võimaluse rahvuskonservatiividele Kremli käepikenduse rolli külge pookida? Kuna see ei õnnestunud, siis tehti tagasipööre.

Või siis mängitakse EKRE toetuse järjepidevuse õõnestamisega. Nimelt on rahvuskonservatiivide erakond olnud reitingutabelites pidev ja stabiilne tõusja ning ootamatute “Ameerika mägedega” populaarsustabelites tahetakse külvata kahtlust, et ju nad siis mingid ebastabiilsed kõikujad ongi. Kindla eelistuseta valija eelistab teadupärast oma hääle anda populaarsematele ja pidevalt tipus püsivatele erakondadele, sest nii ei lähe tema valik kaotsi. “Kahtlase” toetuspagasiga erakonnast eelistatakse ka valimiskabiinis distantseeruda.

Manipulatsioonihõngu on tunda ka tulemuses, et toetuselt viies poliitiline jõud oli mais avalikkuse ette tulnud liikumine Eesti 200, mida toetas 6 protsenti vastanutest. Selle seltskonna põhimõttelagedus ja globalistlik suunitlus süvariigi toel on nii selgelt nähtav, et mõistlik valija ei peaks nende populismiga kaasa minema — Eesti ühiskonnas peaks protestiparteide ja -poliitikute hiilgeaeg möödas olema. EKRE näiteks on oma sirgeseljalisuse, aususe ja põhimõttekindlusega väärika kolmanda koha hõivanud ning seal pole enam mingeid hetkeprotesti momente, selles on vastumeelsus kogu riigi allakäigu suhtes.

Siit jõuamegi igipõlise küsimuseni — kas uuringuid saab suunata, tellida, võltsida ja kinni maksta? Kui jälgida ühiskonnas toimuvaid arenguid, siis kui Keskerakond  nuumab oma toiduahelat, IRL mängib justiitsruumis, sotsid müüvad rahvuslust globalismile maha ja Reformierakonnal ajab VEB Fondi nimigi karvad turri, siis mis alust on uskuda, et uuringuagentuurid, nende metoodika ja tulemused peavad tingimata kristallpuhtad olema?

Kommentaarid