Eesti Kirjanike Liit: 1939 ja 2017 ehk siin haiseb pisut, seltsimehed

Jäin mõttesse praeguse Kirjanike Liidu pääle. Tolle, kuhu kirjanik Espenberg eestseisuse 25. jaanuari 2017 aasta otsusega ei kõlbavat. Arvan, et taas kordub kõik nagu Melanhoolias kirjutan, kuigi lootus kustub viimasena.

On nagu 39-ndal Semperi Looming, kuhu Peet Vallak ei sobinud. Küll aga sobisid  Andresen, Kärner, Jakobson ja Vares-Barbarus, kes kultuurisündmustel kaaviari ja veini trimpasid, laiad kaabud peas linnujahti pidasid ning Kultases, Werneris ja KoKoKo kohvikus lõputult ülitarka kultuuri panid (Madis Kõivu mõte).

On Ants Saar, Olaf Utt ja Endel Sõgel, kes 70-ndatel Moskva ees kiibitsesid, Juhan Smuul kõige ees ja Egon Rannet temast veel eespool.

On praegused Väljataga, Kangro, Sinijärv, Kareva, Rooste, jt. Visby kirjanike laagris pusimas, aga midagi tähenduslikku ei tule – kausid, õnnepalud jt kirjutavad palju, aga eimillestki. Jälle on tekkinud riigikirjanikud küll teenelised, küll palgalised. Jälle on tõrjutud ja kulkast eemaldatud dissidendid ning džonnibiid.

On üleshaibitud „tähed“ ja on mahavaikitud talendid. Kirjanike Liitu on mõnusa pesakese pununud vasakaliberaalse ideoloogia teenrid, ülekantud tähenduses juunikommunistide järeltulijad. Kedagi, kes head äraolemist segab, juurde ei võeta. Demokraatlik see igal juhul pole. On need, kes saavad riiginisa otsas õilmitseda ja on need, kes peavad ise oma raha eest oma teoseid avaldama, kuid saavad mõtteis seevastu vabamad olla. On need, kes ON ja need, keda POLE. On Mart Ivanovitš Orav, kes ütleb ja on Krista Kaer, kes kurja pilguga noogutab, on Piret Viires, kes kõike valvsalt jälgib. Muidugi on toredaidki inimesi, nagu igal pool, aga nad ei pääse kuigivõrd mõjule.

Aeg-ajalt kõlguvad Kultuurkapitali auhindade jagamisel õhus vaiksed, tasased, head ning ohutud säutsud. See on hästi väljatreenitud kirjandus ja kultuur, mis libistab sulnilt vaimulatvu. Üüratu hunnik mõttetuid tiraažimeetreid, lademetes tädikirjandust, poliitkorrektset jura, Barbara Cartlandi tõlkeid ning kuhjaga halle varjundeid. Kõlbab igale poole. Kirjandusmaaki on nõnda paksult, et pead paistes. On vaid aja küsimus, millal saabub too murdehetk, kui kirjanduslikke tegelasi ja raamatukangelasi on rohkem kui elusaid inimesi. Kohati ilmub muidugi ka tähelepanuväärseid asju.

Eesti eliidikesed on täna jälle valmis küpsenud nagu ladvaõunad, mis esimese tuulega maha kukuvad ja siis mädanema kipuvad. Kunst kuuluvat rahvale, hüüdsid eelmised punased kunagi, aga nüüdsed uuspunased nii ei arva. Kunst kuulub kitsale ülitolerantsele ja megapoliitikorrektsele grupikesele, kes on teinud liidust endale sooja äraolemise pesa.

Marine le Pen sõnastas prantsuse dilemma äsja nii: “Pole olemas mingit vasakparempoolsust, vaid on oma kodumaa patrioodid ja on tagapõhjata globalistid.”

Millal ja kuhu pagevad tänased kangrod, suitsud ja ristikivid, kui Venemaa peaks meile peale tungima? Kes teab, ehk multikultuursesse Rootsi või hoopis uusislamistlikule Prantsusmaale? Kes seisab Eesti riigi ja meie kultuuri eest, et see üldse edasi püsti püsiks?  See ilmselt nn kõrg(k)kirjanikke vaevalt väga huvitab…

Kalle Mälberg

FOTO: PM/Scanpix

Kommentaarid