Eestil puudub ammendav pilt oma territoriaalmerel toimuvast

Eesti merekaitse on koostatud merejulgeolekuraporti kohaselt killustatud kolme asutuse vahel, mis suudavad poolesajast neile seatud ülesandest nõuetekohaselt täita vaid osa, mistõttu Eestil puudub ammendav pilt oma territoriaalmerel toimuvast.

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste rakendusuuringute keskuse analüütikute koostatud Eesti esimene põhjalik merejulgeolekuraport tuvastas, et Eesti praegune merekaitse võib toimida küll rahuajal, ent kriisi kõrgemates astmetes lakkaks see töötamast.

Kõik saab alguse puudulikust võimest panna kokku üht mereriigile vajalikumat infot ehk tuvastatud merepilti. Viimane koosneb pealvee-, allvee-, amfiib- ja õhutegevust kujutavast töödeldud infokogumist, mis sisaldab ka geo- ja keskkonnateavet.

Eesti olukord on kõige parem geo- ja keskkonnateabe hankimisel ning ohutu laevaliikluse tagamisel, mis on veeteede ameti ülesanne. Seejuures ei tuvastatud nende töös ühtki võimelünka.

Eestis pole ühemõttelist mereseire ülesannet antud ühelegi asutusele. Seda teeb merepääste ja piirivalve eesmärkidel politsei- ja piirivalveamet (PPA), ent nende toodetav merepilt ei vasta sõjalistele nõuetele. See tähendab, et kui Eesti territoriaalvetes peaks märgatama ohtlikku alust, puudub Eestil võime tuvastada, mis see on ja kus see täpselt asub.

Mereseire on võime, mida erinevalt tulejõust ei saa liitlastelt tellida, vaid selle võime peab iga kaldariik ise omandama. Lisaks puudub Eestil ka võime vaenlase pihta tuld avada.

Raporti kohaselt on riik on küll rea ülesandeid kirja pannud, ent jätnud selgesõnaliselt määramata, milline asutus nende täitmise eest vastutama peaks. Näiteks pole kirjas, kes peaks andma riigile piisava eelhoiatuse merelt lähtuvast sõjalisest ohust. Samuti, milline asutus demonstreerib riigi suveräänsust meie territoriaalmerel või kaitseb seal asuvat kriitilist taristut, nagu kommunikatsiooniliinid või kaablistik.

Mereväe kasutuses olevad võimed rahuldavad praegu vajadusi üksnes väga kitsas võimevaldkonnas, peamiselt miinitõrjes. Allapoole arvestust on mereväe võime avastada nii peal- kui ka allveesihtmärke, neid lokaliseerida ja identifitseerida. Samuti ei suudeta end ründe korral kaitsta.

Veidi parem seis on PPA-ga, mis tuleb talle pandud mereliste ülesannete täitmisega üldjoontes toime. Siiski mitte nõutud mahus, sest juba kriisi eskaleerumise esimeses etapis jääks PPA hätta, seda näiteks relvakonflikti või suurreostuse korral.

PPA-l on puudu eelkõige varustusest. Näiteks on ametil minimaalse viie samatüübilise mitmeotstarbelise laeva asemel olemas neli täiesti erineva karakteristikaga laeva, üks neist väikelaev. Ainult kahel alustest on reostustõrjevõime, aga lokaliseerimis- ja korjevõimekus on täiesti olematud. Samuti eeldaks Eesti mereala suurus kuut helikopterit, olemas on neid aga kolm.

Raporteerijad lisavad, et kui peaks tekkima sõjaolukord, on PPA kohe silmitsi ka õigusliku probleemiga. Kuna mereseire on sõja ajal sõjaline funktsioon, siis peaksid sellega tegelevad isikud olema kombatandid ja laevad sõjalaevad. Eestis teevad seiret aga politseiametnikud ehk mittekombatandid. Sõja korral oleks politseinikud legaalsed sihtmärgid, aga nad ei oma vastupanu osutamiseks vajalikku väljaõpet ja neile ei laiene kombatantide õigused.

Ekspertide hinnangul tuleb merekaitseliste ülesannete praegune jaotus Eestis ümber teha. Selleks töötasid eksperdid välja kolm alternatiivset teed, mille vahel valides või mida kombineerides poliitikud järgnevail aastail esimesed otsused teeks.

Eesti vajab merekaitse võimeaukude lappimiseks töötavat tervikut laevadest, kaldabaasist, juhtimiskeskusest, väljaõppekeskusest, seirevõrgust, kaldal paiknevatest raketipatareidest ning õhukomponendist. Kui palju ja kuhu mingeid võimekandjaid soetada tuleb, sõltub sellest, kuidas asutusi liita.

Uuring tuvastas, et kõige kulukam oleks jätkata eraldi mereväe, PPA ja veeteede ametiga. Optimaalsem oleks koondada merekaitse ülesanded kahte organisatsiooni: jõudu kasutavasse, nagu merevägi ja jõudu mittekasutavasse organisatsiooni, nagu võimalik transpordiamet. Esimese asjana peaks riik aga rajama umbes 20 staatilisest kaldaradari- ja vaatlusjaamast ning vähemalt kolmest liikuvast radari- ja vaatlusjaamast koosneva kaldaseirevõrgu.

Enamiku alternatiivide puhul vajaks riik eesmärkide täitmiseks lisaks vähemalt kolme 75–100 meetri pikkust sõjalaeva, mis suudavad tuvastada sihtmärke ja avada tuld. Lisaks kuni kümmekonda 50–75 meetri pikkust väikest sõjalaeva, mis pikas perspektiivis võiksid asendada praegusi miinijahtijaid, ent kanda laiemat valikut relvasüsteeme.

Samuti peaks õhuvägi saama kõigi mereliste ülesannete täitmiseks vähemalt kolm lennukit ja kuni üheksa helikopterit transpordiks, tuvastuseks ja allveeobjektide tõrjeks.

Kui kalliks Eesti merekaitse ümbertegemine läheb, uuring ei analüüsinud, kuid osa esitatud alternatiividest on uuringu läbiviijate hinnangul Eestile järgmise 15 aasta jooksul kindlasti jõukohased.

BNS

FOTO: PM /Scanpix

Kommentaarid