Henn Põlluaas: meie omaaegsest julgete otsustega välispoliitikast pole enam midagi alles

Henn Põlluaas esinemas Rail Balticu vastasel piketil.

Eesti kohta on öeldud, et meil puudub oma välispoliitika, vaid me vahendame Brüsseli oma.

Ka rahvuskonservatiivid on seisukohal, et välisminister Sven Mikser on loonud olukorra, kus meie iseseisvast välispoliitikast pole enam midagi järel. EKRE fraktsiooni aseesimees Henn Põlluaas pidas veebruaris välispoliitika arutelul Riigikogus samal teemal kõne, mille Uued Uudised siinkohal vahendavad.

“Välisminister rõhutas oma kõnes, et viimastel aastatel on kõige sügavamaks ja põhimõtteliseks väljakutseks demokraatlikele riikidele ja nende valitsustele liberaalse demokraatia väärtuste vaidlustamine. Keskendungi seetõttu väärtuspõhisusele.

Pean ütlema, et pidada täna kõige suuremaks väljakutseks kahtlemist liberaalse demokraatia väärtustes, on hämmastav. Kas illegaalne immigratsioon, Euroopa islamiseerumine, terrorism, Venemaa agressiivsus, majanduslik ebavõrdsus Euroopa Liidus, inimeste väljaränne ja demograafiline kriis ei olegi väljakutsed?

Liberaalsel demokraatial pole väärtusi, vaid on väärastused

Demokraatia sildistamine on absurdne. Demokraatia kas on või seda pole. Isegi Euroopa Liidu alusdokumentides räägitakse demokraatist, mitte liberaalsest demokraatiast. Euroopa kultuur ja moraal toetub kristlikele väärtustele, mis on Euroopa rahvaste tegeliku ühtsuse ja demokraatia allikaks. Kuna liberaalne demokraatia käsitleb vabadust ilma moraalikriteeriumiteta, siis saab sellega õigustada ükskõik mida. Keskseks väärtuseks püütakse teha sallivust, tõstetakse esile äärmuslikud isiklikud õigused ja vabadused, mitte demokraatiale omaseid kohustusi ega vastutust.

See, kui marginaalsed vähemused otsustavad ja määravad väärtushinnanguid, ei ole demokraatia, see on diktaat. Sellise ebaloomulikust normaliseeriva ja ühiskonda lõhestava diktaadi ilminguid näeme igal sammul.

Liberaalne demokraatia on läbi kukkunud, selle väärtused ei ole väärtused, need on väärastused. See, et neid vaidlustatakse, ei ole mitte väljakutse Euroopale, vaid see annab Euroopale uue võimaluse ja lootuse saada jagu tegelikest väljakutsetest. Kahjuks peab tõdema, et Eesti Brüsseli ees lipitsev välispoliitika sellele kaasa ei aita.

Eesti keerab selja võimsamale liitlasele USA-le

Valitsus on teinud rea välispoliitilisi otsuseid, mis on vastuolus väärtuste ja reaalse julgeolekuolukorraga maailmas. Näiteks Eesti hääletamine ÜRO-s otsuse poolt, millega tunnistati kehtetuks ja õigustühiseks USA avaldus tunnustada Jeruusalemma Iisraeli pealinnana. Valitsuse hääletusmotiivid, lõpetada eeskujulikult eesistumine ja teha kampaaniat ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikme kohale, kaalusid üles kaine mõistuse. Mina näen siin aga ka teatud isikute soovi alandada konservatiivseid väärtusi esindavat Trumpi. Sellises käitumises ei ole midagi väärtuspõhist.

Palestiina on araablaste ja Hamasi käes olev ala, mitte riik. Nad on tagasi lükanud kõik kokkuleppevõimalused Iisraeliga. ÜRO ja Euroopa Liit räägivad kahe riigi lahendusest, kaudselt toetatakse aga terroristlike organisatsioonide Iisraeli vastast tegevust, kuigi Iisrael on sealses regioonis ainuke demokraatlik riik.

Ka eelmisel aastal hääletas Eesti UNESCO-s Iisraeli hukkamõistva resolutsiooni poolt, minnes vastuollu Eesti ja Euroopa poliitikaga vältida UNESCO politiseerimist, mis on haridus-, teadus- ja kultuurikoostööd edendav organisatsioon, mitte araablaste ja juutide arveteklaarimise koht. Kui Eesti ja USA suhteid rikub Jeruusalemma küsimus, kus Eestil pole kompetentsi, huvisid ega kaalu, siis on tegu ühe suurima välispoliitilise fopaaga üldse.

On enesepettus, et USA vastu hääletamine ei mõjuta meie liitlassuhteid. Tegu on sammuga, millel võib olla meie julgeoleku suhtes negatiivseid tagajärgi, neid ei pruugi lihtsalt kohe märgata.

Me peame toetama Poola sirgeseljalisust

Nüüd Poolast, keda süüdistatakse kohtusüsteemi sõltumatuse ja õigusriigi põhimõtete rikkumises ning seetõttu kavatseb Euroopa Komisjon teha ettepaneku piirata Poola hääletusõigust Euroopa Liidu nõukogus. Ei loe, et Saksamaal ja Hollandis kehtib samasugune süsteem. Tegemist on nõiajahiga Poola vastu, kes keeldub allumast liberaalsete väärtuste diktaadile, eeskätt sundimmigratsiooni ja moraali küsimustes ning survele liikmesriikide suveräänsuse ja otsustusõiguse vähendamise suunas.

Tegemist pole aga ainult Poolaga, vaid terve hulga riikidega, kes on tema selja taga. Ka meie peaksime olema. Eesti ei tohi hääletada Poola vastu, kuid välisminister ei ole andnud selget vastust, kuidas kavatseb Eesti Poola küsimuses hääletada, kui selline hääletus siiski tuleb. See annab põhjust karta halvimat.

Komisjon on arutanud ka kava piirata riikidele ühiseelarvest maksete tegemist. Mitmed riigid on rõhutanud, et see on vastuolus Euroopa Liidu aluslepingutega. Meie välisminister aga vaikib, erinevalt Tallinna homoparaadi juhtumist.

Nimelt ühines Välisministeerium teatud saatkondade pöördumisega, milles lubati kaitsta Balti riikide LGBT ringkondi vägivalla eest, kindlustada nende inimõigused ning lõpetada seksuaalsel orientatsioonil põhinev diskrimineerimine. Välisminister väidab seega, et meil inimõigused ei kehti, siin diskrimineeritakse inimesi ja seksuaalvähemused kannatavad vägivalla käes. Mis väärtustega selline Eesti halvustamine ja maine kahjustamine kokku käib?

Välisminister on mannetu

Kuigi küsimus on Riigikogu pädevuses ja seda ei ole siin saalis isegi mitte arutatud, kuulutab minister, et Eesti on valmis suurendama sissemakseid Euroopa Liitu. Tema sõnul jääme me netosaajaks ka järgmisel perioodil. Sissemakse suurendamine 20% koos Euroopa Liidu struktuurifondide rahade vähenemisega rahandusministeeriumi andmetel 40% tähendab tegelikult, et kui seni saime iga makstud euro kohta tagasi 3,5, siis edaspidi vaid veidi üle ühe. Me peame nõudma hoopis Brüsseli arutute raiskamiste lõpetamist, nagu näiteks europarlamendi kolimine Brüsseli ja Strassburgi vahel, mis sööb ära kogu meie liikmemaksu, seda enam, et mitmed riigid on sissemaksete tõstmise vastu. Kas pugemine on üks liberaalse demokraatia väärtustest?

Eesti paistis 1990-ndate alguses silma julgete otsustega. Täna pole sellest midagi alles. Eesti on kaotanud oma väärtused ja välispoliitilise teravuse. Meie välispoliitika on visioonitu, arg ja käpiknukulik. Ei püütagi seada suuri eesmärke ega kaitsta rahvuslikke huve. Välispoliitikas puudub rahvusriigile kohane eneseväärikus, kuid seda ei olegi oodata välisministrit, kelle erakond deklareerib, et rahvusriiklus on ebainimlik ja ohtlik düstoopia.”

Henn Põlluaas,
EKRE aseesimees

Kommentaarid