Martin Helme: isamaaline jõud osutus müüdavaks lurriks

Tänasel Tallinna volikogu aseesimehe valimisel langesid maskid. Valimiskampaanias Keskerakonna vastast korruptsioonitõrjet lubanud Isamaa ja Res Publica Liit reetis ülejäänud opositsiooni ja lõi käed Keskerakonnaga.

Martin Helme sõnul leppisid linnavolikogu opositsioonierakonnad (Reformierakond, SDE, EKRE, IRL) eelmisel nädalal kokku, et volikogu teise aseesimehe valimistel igaüks oma kandidaati üles ei pane, vaid lepitakse kokku üks kandidaat, kellele antakse kogu opositsiooni hääled. Volikogu teise aseesimehe koht on traditsiooniliselt kuulunud opositsioonile.

“Kahe päeva eest lepiti täpsustavalt kokku, et volikogu esimehe kandidaadi seavad üles sotsid ja teise aseesimehe kandidaadi refikad. Nüüd aga teatas IRL, et nad seavad volikogu teise aseesimehe kohale siiski omalt poolt üles ka Mart Luige kandidatuuri. Selle otsusega mitte ainult ei rikutud kokkuleppeid, vaid pandi väga hoolimatult kohe esimesel istungil miin alla tugeva opositsiooni tekkimisele,” ütles Helme.

Helme selgitab, et aseesimehe valimiseks on 79-kohalises volikogus vaja kokku saada vähemalt 40 häält ehk ilma vähemalt mõne keskerakondlase hääleta opositsiooni kandidaat ametisse ei saa.

“Seega on tegelikult Keskerakonna otsus, keda ta lubab opositsiooni esindajaks volikogu aseesimehe kohale. Kui kõik opositsioonierakonnad hoiaks ühte, siis poleks Keskerakonnal valikut: nad peaksid toetama seda, kes üles seatakse või taganema oma lubadusest anda üks aseesimees opositsioonile,”
ütleb Helme.

IRL nimekirjas volikokku saanud Mart Luik – seesama mees, kes algul tegi Savisaare valimisliitu, aga viimasel hetkel hüppas üle IRL-I – valitigi 43 poolthääle ehk Keskerakonna häältega volikogu teiseks aseesimeheks. Ülejäänud opositsiooni ühiskandidaat Ülle Rajasalu sai 25 häält.

Martin Helme sõnul näitab IRL-i soolo, et Keskerakond ja IRL on omavahel käed löönud.

“IRL teeb seega nüüd koostööd Ühtse Venemaa partneriga nii riigis kui ka linnas, kusjuures linnas ei ole nad otsustamise juures isegi mitte vormi poolest, vaid nad toetavad Keski ainuvõimu – vabandust, Keski ja roheliste koalitsiooni – vastutasuks palgalise ametikoha eest. Isamaaline jõud osutus ikkagi müüdavaks lurriks. Millal eesti valija õpib, et selliseid inimesi pole mõtet valida?”