Jaak Madison eurosaadik Urmas Paetile: rahvusluse tõus on hea nii Eestile kui kogu Euroopale

Jaak Madison (EKRE), Urmas Paet (Reformierakond)

Kui eurosaadik Urmas Paet arvab, et Itaalia poliitika keeristorm võib tuua Euroopale kahju, siis Riigikogu liige Jaak Madison (EKRE) oponeerib ja leiab, et rahvusluse tõus on kasulik nii Eestile kui kogu Euroopale.

“Urmas Paet on proovinud analüüsida poliitilist olukorda Itaalias, mis aga lähtub valedest alustest. Nõustuda võib tõesti sellega, et olukord on turbulentne ja suhted Euroopa Liiduga lähevad veelgi pingelisemaks, kuid algpõhjustest arusaamiseks tuleb mõista itaallaste nägemust.

Alustuseks tuleb selgeks teha, et praeguses poliitilises kriisis on süüdi Itaalia president Sergio Mattarella, kes omavoliliselt keeldus nimetamast rahandusministriks Paolo Savonat. Etteheide Savonale oli vaid see, et ta on liiga kriitiline Euroopa Liidu suhtes ja võib tekitada börsidel rahutust. Seega presidendi jaoks ei tähenda demokraatlike valimiste tulemused vähimatki ja ta otsustab ametisse nimetamisel vaid isikliku antipaatia põhjal.

Liiga ja Viie Tähe Liikumine suutsid oma suurtest erimeelsustest hoolimata ära teha tohutu töö. Nad suutsid leida erakondadeülese peaministrikandidaadi, kes omakorda suutis moodustada valitsuskabineti. Kuni selle hetkeni, kus president otsustas tekitada poliitilise krahhi. Selle tulemusel tegi Mattarella ettepaneku ajutise tehnokraatide valitsuse moodustamiseks oma heale sõbrale, varem Rahvusvahelise Valuutafondi juhtkonda kuulunud Carlo Cottarellile. Ei vääri märkimist, et tegemist on läbinisti eurofiilse ja globalistliku isikuga.

Erakondi, kes on suutnud koguda enamuse toetuse ühiskonnast, ei ole väga mõistlik mõnitavalt populistideks nimetada. Paet peaks mäletama, et lubadus viie rikkama riigi hulka saada on populismi tippklass. Samuti on populismi tippklass lubada 1000 või 800 euro suurust miinimumpalka, nagu tegid Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid 2015. aasta valimistel. Liiga ja Viie tähe liikumise sõnumid keskendusid aga põhiliselt majandusliku olukorra parandamisele, otsustusõiguse tagasitoomisele Itaaliasse ja eurotsooni reeglite ülevaatamisele. Kõik need on sisulised teemad, kus lahenduste leidmine võimalik. Ei midagi populistlikku, mis vääriks mõnitamist.

Urmas Paet toob välja, et antud erakondade ülekaaluka võidu tagas ka migrantide massiline sisseränne ja tunne, et Euroopa Liit pole neid piisavalt abistanud. Ilmselt mõtleb ta abistamist läbi migrantide laialijaotamise teistele riikidele. Tõsi on see, et itaallased tunnevadki end hädasse jäetuna. Vale on paraku see, et tahetakse migrantide teiste kaela sokutamist. Pigem tuntakse seda, et Saksamaa oma kantsleri Angela Merkeliga on selle kriisi valla päästnud ja nüüd neid üksi jätnud.

Itaalia on esimene sihtriik, kuhu üle Vahemere Euroopasse tungivad illegaalsed migrandid suunduvad. See tähendab, et Itaalia on Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumi välispiir, mida meil tuleb kaitsta. Seega tegelik probleem peitub suutmatuses kaitsta välispiire ja migrante väljaspool Euroopat hoida. Itaallased tunnevad, et Euroopa Liit on neid piiride kaitsel hätta jätnud, sest tervet Vahemerd üksinda kontrollida ongi pea võimatu. Paraku näevad itaallased igapäevaselt kuritegusid ja kahju, mida tekitavad Euroopa kultuuriruumi sobimatud isikud, ning see jätabki vaid võimaluse hääletada valimistel rahvuslike jõudude poolt.

Paetil on küll õigus, et Itaalia on raskes majanduslikus seisus, kuid jätab targu mainimata selle tegelikku põhjust. Tegelik põhjus on olnud euroala fiskaalpoliitilised reeglid viimasel paaril aastakümnel, mis eelkõige on soosinud Saksamaa majandust. Saksamaa on olnud nende reeglite põhiline võitja ja Itaalia, kunagine hiigelmajandus Euroopas, on selle all vaid valu tundnud. Euroala reeglitesse on sisse kodeeritud juba järgmiste majanduskriiside alged, sest ühine fiskaalpoliitika ei saa toimida detsentraliseeritult põhjast lõunasse ja idast läände.

Seega jõuame soovideni, mida veab praegu eesrindlikult Prantsusmaa president Emmanuel Macron, luua Euroopa Liidu euroala rahandusministri ametikoht. See hakkaks teostama liiduülest kontrolli kõikide liikmesriikide eelarvete ja fiskaalpoliitikate üle. Kas itaallased tahaks seda? Kindlasti mitte. See oleks järjekordne samm föderaliseerumisel ehk liitriigistumisel, mis on jõudnud juba praeguseks viimase piirini. Tuleb Euroopa Parlamendi saadikule meelde tuletada, et Teie ülesanne on seal Eesti huvide eest seista. Eesti huvides poleks aga samuti veelgi suurem võimu tsentraliseerimine.

Üha enam eurooplasi saab aru, et Euroopa Liit ja eurotsoon kõiguvad savijalgadel ning peale Brexitit pole vigadest vähimatki õpitut. Jätkatud on sama föderalistlikku ja käskivat joont, mis tekitab veelgi suuremat vastuseisu. Suure tõenäosusega tulevad Itaalias suve lõpus erakorralised valimised ja samad erakonnad saavutavad uuesti ülekaaluka võidu. Sarnane tendents on valgumas üle Euroopa ja see on hea. See on hea rahvusriikide Euroopale, see tähendab ka meile.

Jaak Madison,
EKRE aseesimees
Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees

LOE LISAKS

Urmas Paet: Itaalia uus valitsus võib kogu Euroopas kaasa tuua ulatuslikku turbulentsi ja ka reaalset kahju

 

 

Kommentaarid