Kas IRL pillutas taas oma “isamaalised” põhimõtted vasakkoalitsiooni meeleheaks laiali?

Urmas Reinsalu

Poliitika väidetakse olevat kompromisside kunst, sealhulgas ka südametunnistusega, kusjuures see viimane nõudvat vastutasuks päris suurt lõivu. Kas sama juhtus kesknädalal Riigikogus?

Justiitsminister Urmas Reinsalu teatas kolmapäeval rahulolevalt meediale, et valitsuskoalitsioon on pärast temale esitatud umbusaldusavalduse läbikukkumist Riigikogus senisest tugevam, mitte aga lõhenenud, nagu arvatakse. “Ma arvan, et see valitsuskoalitsioon on pärast tänast debatti psühholoogiliselt tugevam, mitte nõrgem,” ütles Reinsalu uudistesaates Aktuaalne Kaamera.

Igasugune mõttevärskus välistab kohe sellise optimismi, sest näiteks sotsid said tugeva löögi allapoole vööd — et mitte lasta valitsusel langeda (ja Martin Helmel justiitsministriks tõusta), pidid tugeva ja sageli ülekeeva naisõigusluse taustaga sotside saadikud alla neelama kibeda pilli ja jätma naistevastast vägivalda õigustanud justiitsministri risti löömata. Siinkohal tekib päris loogiline küsimus — mida sai Reinsalu peale maruvihane, kuid umbusaldamisest hoidunud koalitsiooni KE ja SDE saadikute seltskond valurahaks, et nende psühholoogiline seisund sellest nii kõvasti tugevamaks muutus?

Midagi tabasid hääletamise eel ära opositsiooni saadikud, kelle seast võtsid sõna näiteks Kalle Palling, Aivar Sõerd ja Artur Talvik, vihjates keskerakondlase Olga Ivanova üsna läbipaistvale küsimusele kõnetoolist, mis kõlas vägagi kontekstiväliselt: “Austatud minister! Ma pean kohe ütlema, et ma kuulun nende hulka, kes arvab, et te peaksite ise tagasi astuma, nii nagu tegi seda  Keskerakonna minister, kui tema sõnakasutust mõisteti valesti. Kui täna te jääte ministriametisse, siis plekk jääb kogu valitsuse peale. Te mõistate seda väga hästi ning kogu see lugu jääb teie südametunnistusele. Kui aga teie olete täna koalitsiooni püsimise hind, siis ma tahan küsida koalitsioonilepingu ühe punkti kohta, nimelt kodakondsuse seaduse muutmise eelnõu kohta. Kui kaugel see küsimus on ning kas on lootust, et aasta jooksul see eelnõu läbib kolm lugemist?”

Justiitsminister Urmas Reinsalu vastas selle peale: “Aitäh teile selle seisukoha eest! Kindlasti kõik seisukohad, mida parlamendisaalis väljendatakse ka nende inimeste poolt, kes minu tegevuse või minu isiku suhtes on kriitilised, neid ma kuulan tähelepanelikult. Mis puudutab konkreetseid koalitsioonilepingus olevaid sätteid, siis kindlasti koalitsioonilepingut täidetakse ja täidetakse moel, nagu partnerid on kokku leppinud.”

Neljapäevane Eesti Päevaleht toob välja selle, et Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja IRL-i koalitsioonikokkuleppes on moment kodakondsusseaduse osalisest muutmisest. Selle järgi saaksid Eestis sündinud alla 15-aastased lapsed, kelle vanematel on määratlemata või kolmanda riigi kodakondsus ning kes elasid enne taasiseseisvumist Eestis, võimaluse taotluse alusel naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsust saada. Pärast Margus Tsahknat IRL-i etteotsa tõusnud Heli-Valdor Seeder vaidlustas sellise järeleandmise ja justiitsminister Reinsalu hoidis kokkulepet kinni, mis aga ei meeldinud paljudele keskerakondlastele ja sotsidele.

Nüüd siis ongi küsimus selles, kas valitsuse päästmiseks ning ministriportfelli ja sooja tooli säilitamiseks paotas Urmas Reinsalu sahtlit, et selles kinnihoitud kodakondsusmuudatuste linnuke valla päästa? Veelgi enam, mida lubas IRL teistele koalitsioonikaaslastele veel, sest vähemalt pidevalt halbade variantide vahel balansseerivad sotsid pidid valitsuse päästmise nimel oma põhimõtted põhjalikult reetma ja südametunnistuse ahastava piiksumise vältimiseks sellel kõri tugevasti kinni pigistama. Keskerakonnal pole see kunagi probleemiks olnud, mida näitas ka opositsioonipõlve lubaduste viivitamatu prügikasti saatmine valitsemist üle võttes.

Kommentaarid