01.02.2018
Eesti kaitseväes saavad naised teenida vabatahtlikkuse alusel.
Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehe Hannes Hanso arvates võiks Eesti seada sihiks võtta iga aasta kaitseväkke 300 kuni 400 naist, kuid sotsist poliitiku muidu asjaliku ettepaneku muudavad küsitavaks sõnad “sooneutraalsus” ja “meie kvoot”.
Nii ütleb Hanso 31. jaanuari “Postimehes” järgmist: “Sooneutraalsed, kaasavamad relvajõud ning naiste suurem osalus teeb meie riigi ja jõu palju tugevamaks.” ja “Ideaalses maailmas… võtaksime iga aasta 300-400 naist. See peaks olema meie siht, mitte isegi 108.” Siit kumab ilmselgelt läbi sotside soov: sookvoodid ja sooneutraalsus kaitseväes.
30. jaanuaril esitleti kaitseministeeriumi raportit “Naised Eesti kaitsejõududes”, mis juhib tähelepanu probleemidele, millega naised sõjaväeteenistusse astudes silmitsi seisavad. Hanso on öelnud: “Kuigi sõjaväes on suhtumine naistesse üpris hea, nähtus raportist aga tõsiasi, et meessõjaväelased ei pruugi soolist diskrimineerimist lihtsalt märgata.” Raporti autor, Andres Siplane Kaitseministeeriumist aga arvab, et naiste suuremaks kaasamiseks on oluline meeste teadlikkuse tõstmine.
Neist väljaütlemistest kumab läbi oht, et kaitseväes läheb samuti lahti multikultuurne ahistajate otsimine ja meeste ümberkasvatamine, kus karistama hakatakse iga nähtuse eest, mis vihjab sooneutraalsusest kõrvalekaldumisele. Kas toome kaitseväkke sooneutraalsuspolitrukid? Eeldades, et sõjaväeteenistuses olevad noormehed on noorte naiste vastu tavapärasest tähelepanelikumad ja seda just džentelmenlikus mõttes, siis võib eeldada, et varsti võib normaalse mõtlemisega mehi sõjaväest eemale peletama hakata just seal vohama hakkav poliitkorrektne sooneutraalsus ja karistused mistahes “ahistamise” eest. Seda, kuidas geiküsimus ja transseksuaalide teenimisõigus on sõjaväe idiotismi kantsiks muutnud, näeb hästi Kanada, aga ka USA relvajõududest.
Vaidlustamata vähimalgi määral naiste kaasamist teenistusse kaitsejõududes, peab tõdema, et seda ei tohiks teha kohustuseks ja eesmärgiks omaette, märksõnaks peaks jääma vabatahtlikkus. Eesti on rinderiik, siinsamas kõrval asub meie peamine reaalne vastane Venemaa ja nende mobiilsust arvestades on selge, et mistahes sõjalise konflikti korral satuvad kõik Eesti pinnal asuvad üksused üsna ruttu lahingusse. Kindlasti kantakse seejuures ka suuri kaotusi ja Eesti seab löögi alla suure kontingendi noori naisi, kes mingil ajal peaksid ka emarolli peale mõtlema. Juba mõnesaja noore naise kaotamine mõjub meie väikesele rahvale rängalt.
Andres Siplane ütles raportit tutvustades, et naisajateenijad saavad oma ülesannetega meestega võrdselt hakkama, samas olevat suurem osa vastajatest keskendunud ainult füüsilistele atribuutidele. “Mõtlemine, et naistel on kaitseväes vaja ainult musklijõudu, kuulub 19. sajandisse,” ütles ta. Kas ikka kuulub? Mõistagi on kaitseväes palju ameteid, millesse naised sobivad ideaalselt, aga kas nad ikkagi kõlbavad lahinggruppi, kus vaenlase vastu minnes tuleb teha kiire sööstrännak, kaasas kogu kaitseväelase varustus pluss tagavarad? Poliitkorrektse sooneutraalsusega ei tee olematuks looduse sellist “ahistavat” möödalaskmist nagu naise väiksem füüsiline jõud, nagu ta ei tee olematuks seda, et ainult mehe ja naise suhe on looduse loodud ainuvõimalik tee inimese kui liigi säilimisele, millega lisanduvad selle suhtega kaasnevad kaunid emotsioonid.
Loodetavasti arvestab Hannes Hanso mõtetes loodud sooneutraalne kaitsevägi siiski ka seda, et naissool on kord kuus teatud periood, mil nad vajavad rohkem omaette olemist, ja et Läänes juba reaalsuseks saanud sooneutraalsed WC-d ja duširuumid kaitseväest eemale jäävad. Naised Eesti kaitseväes on igati teretulnud, kui see vaid on nende vaba valik ja kui neid ei tehta seal ajupestud sooneutraalseteks olevusteks. Ja vaidlustamata reaalsete ahistamisjuhtumite olemasolu, tahaks küsida: kas me ei peaks mitte rohkem usaldama relva kandvas Eesti mehes peituvat Meest?
Kui senini võeti naisi kahel korral aastas Tapal asuvasse 1. jalaväebrigaadi ning ühel korral aastas Võrus asuvasse 2. jalaväebrigaadi, siis alates 2018. aastast hakatakse naisi vastu võtma kõikidel kutsetel kõikidesse väeüksustesse.