“Räägime asjast 1”: silmamoondus nimega Eesti 200 tähendab globaliste ja rahvusriigi vihkajaid

Kristiina Kallas (paremal)Kristiina Kallas (paremal)

Pühapäevases Tre Raadio, Ring FM ja Kuressaare Pereraadio saates “Räägime asjast” olid taas koos Mart ja Martin Helme ning jutuks nädal poliitikas.

Esimesena tuli jutuks silmamoondus nimega Eesti 200, kus viis tavalist kodanikku, kõik viimseni globalistid ja rahvusriigi vastased, otsustasid süvariigi toel moodustada midagi uut. Tuntuim neist on paberitega soroslane Kristiina Kallas, kes on tudeerinud Sorose rahastatud ülikoolis, on MTÜ Pagulasabi aktivist ja aktiivne kakskeelsuse pooldaja (nagu ka president Kaljulaid ja uus minister Mäggi).

Martin Helme sõnul loendas see kamp üles rea probleeme, kuid lahendusi ei pakkunud – tegu on inimestega, kel endil argimuresid pole ja kes on nüüd teiste mured oma poliitika ette rakendanud. Mart Helme tuletas meelde Toomas Haugi kokkuvõtet Uutes Uudistes – Eesti 200 dokumentides ei mainita kordagi eestlust, rahvuslust, omariiklust ja kõiki teisi eestlastega seotud mõisteid. “Eesti on neile geograafiline termin, see kas rahvusriiki on või pole, ei oma nende jaoks tähtsust,” märkis Martin Helme.

Uue poliitseltskonna arvates on Eesti haridussüsteem kokku jooksnud ja Martin Helme sõnul on näha, kuidas Kallase kamp tahab koolist teha globalismi ja multikultuursuse ajupesu kohta, kus valitseb kaks- või mitmekeelsus. Mart Helme tõi paralleele nõukaaja haridusministri Elsa Gretškinaga, kes soovis täpselt sama teha, pannes vene ja eesti lapsed ühte kooli, muidugi vene keele baasil.

Mart Helme sõnul on Eesti 200 tekkel selgelt näha süvariigi näpujäljed – kogu peavoolumeedia võttis selle kamba kohe ette, tehes intervjuusid, jagades tunnustust ja kiites algatust. “See oli suurepäraselt tehtud – algatus tuli välja neljapäeval, et kogu nädalavahetuse saaks rääkida, kui tore ja hea see kõik on,” rääkis Helme. “Selle algatusega tahetakse näha, milline on avalikkuse reaktsioon ja kas nii saab auru välja lasta, et Reformierakond ei peaks EKRE-ga koos valitsust tegema, vaid et saaks luua oma globalistliku koalitsiooni.”

Martin Helme arvates tegi süvariik siiski ühe saatusliku vea, sest Eesti 200 võib hääled just Reformierakonnalt ära võtta, kes on enda alla kraapinud kogu “soo” ehk kindla eelistuseta, kuid Brüsseliga sobituva seltskonna, aga ka sotside ja Vabaerakonna hääled. “Meie osakaalu uus erakond ei kahanda, aga ta võib luua Riigikogus uue elemendi, et meie asemele võtta koalitsiooni 7-8 paduvasakpoolset,” nentis ta.

Kuidas aga võib Helmede arvates aru saada, et Eesti 200 oli infooperatsioon? Kõigepealt sellest, et neist tehti palju lugusid, mille pealkirjad olid eranditult positiivsed. Oli isegi uudis, et kõik erakonnad tervitavad nende ilmumist, kuid peale Kaja Kallase ja Jüri Ratase ei olnudki keegi väga vaimustuses, ja Kaja Kallas, kes kutsus uustulnukaid kallistusele, kardab pigem oma hääli kaduvat. Mõned pealkirjad aga olid küsivas stiilis “Kas Eesti 200″-st võib tulla midagi erilist?”, mis justkui andis ka vastuse, et saab küll.

Mart Helme hinnangul suhtus avalikkus uude poliitkampa siiski loiult, sest Res Publica, roheliste ja Vabaerakonna baasilt oli juba varemgi näha, et ideedeta protestijõud väga pikalt vastu ei pea. EKRE on selles osas erand, sest rahvuskonservatiivid eristuvad teistest väga palju ja on juba pikalt aina tõusuteed läinud.

Helmede sõnul näitab süvariigi tuge ka see, et Tartu Ülikooli Narva Kolledži ja panga juhid, inimesed avaliku sektori kõrgetelt kohtadelt, said kohe meedias täistutvustuse – olnuks tegu immigratsiooni või kooseluseaduse vastastega, oleks esitlus olnud null.

Martin Helme sõnul on Eesti 200 projekt nüüd käima pandud ja oma elu elama hakanud ning edasi on kaks varianti – kas sellest ei tule midagi ja sel lastakse surra või siis hakkab keegi tuntud inimene seda üles suruma. Tema sõnul võivad selleks olla Indrek Tarand, Marina Kaljurand, Olari Taal või veel keegi, ja nende saabumist hakkab ka meedia kajastama umbes nii: algul, et tundis huvi, siis et võttis ühendust ja lõpuks, et ühines. ( Muide, Delfi juba üllitas uudise: “Mart Pukk: Indrek Tarandil terendab šanss saada järgmiseks peaministriks” – toim.)

“Eesti 200 projektil on ainult üks ülesanne: EKRE kõrvale tõrjuda!” selgitas Martin Helme. “Ainult et kaardid jagatakse nagunii meile vaenulikust sektorist, seega lõhnab kõik meeleheite järele!” Vabaerakond ja IRL on tema sõnul liiga ära vajunud, Keskerakond on ennast Kremli jaoks ammendanud ja venelased võivad Toomi juhtimisel oma parteid looma hakata, et Putinil oleks siin oma operaator.

Martin Helme sõnul on Eestis praegu umbes 100 000 Vene kodanikku, 70 000 hallipassimeest ja 150 000 kodakondsusega venekeelset. Just selle viimase seltskonna pärast käib poliitiline võitlus, sest nemad saavad Riigikogu valida. Martin jagab neid veel kord kolmeks: paduputinlased, siis Eesti kodumaaks valinud venelased, ja lõpuks need, kellel on ükskõik, neile loeb vaid EL-i pass.

Lojaalsete venelaste seas on ka EKRE positsiooni tugevnenud. Mart Helme meenutas külaskäiku kanali ETV+ saatesse, kus vaatajate toetus temale oli tuntav. Naastes aga Eesti 200 juurde, märkis Mart Helme, et tegu on seltskonnaga, kes ei julge oma ideoloogiat välja öelda, vaid lubavad raha riigile koguda ja siis ise jaotama hakata. “Kuna meie süvariik teeb allhanget suurele süvariigile, siis võidakse mingi oma Macron välja käia, näiteks Indrek Tarand, aga Eestis see mees küll välja ei veaks,” pakkus ta.

Helmed meenutasid Vabaerakonna teket ja allakäiku ning leidsid, et Eesti 200 saab samuti enda ridadesse kummalise maailmavaateta seltskonna, kellele meeldib targutada – lahendused sünnivad paraku just maailmavaatest. Näiteks suhtumisest kooseluseadusesse tuleb välja ka suhtumine sooneutraalsusesse ja marufeminismi, suhtumisest eestlusesse see, kas ja kuidas kaitstakse keelt, kultuuri, omariiklust – maailmavaade on terviklik pakett. Lisaks pole Eesti 200-l inimesi, et erakonda üldse üles ehitada. “Inimestele üritatakse luua mingit miraaži, aga mõistusega inimesed hammustavad selle läbi,” usuvad Mart ja Martin Helme.

Kommentaarid