Välismaalased Eestis: probleemiks pole enam halvustamine, vaid juba ka väidetav ükskõiksus

Rassismivastane miiting

Kui lugeda Delfist välismaalastega suhtes olevate või olnud naiste lugusid meie kinnisest ja väidetavalt vaenulikust ühiskonnast, tekib kurb tunne, et miks osa neist nuhtleb kõik pettumused omaenda rahva kaela?

Kui varem süüdistati eestlasi selles, et nad teevad väidetavalt rassistlikke repliike või solvavad tumedanahalisi mingil teisel moel, siis nüüd on ilmunud ka süüdistused selles, et eestlased ei suhtu hästi ka teistesse omasugustesse valgenahalistesse eurooplastesse ja pange tähele — meid süüdistatakse juba selles, et me oleme nende suhtes lihtsalt ükskõiksed!

Delfi avaldas 26-aastase Nele loo sellest, kuidas ta tutvus Barcelonas vahetusüliõpilasena õppides tema jaoks ideaalse mehega, aga kogu illusioon varises kokku, kui nad koos Eestisse elama tulid ja mees sõitiski üsna pea kodumaale tagasi. Põhjuseks lihtsalt see, et eestlased “ei võtnud vedu”, kui ta üritas suhelda. Ühes Tallinna kohvikus töötanud võõramaalasele heideti ka ette, et ta räägib vaid inglise keeles.

“Ka mina olen pigem kinnine ja vaikne eestlane, aga see ei tähenda, et ma oleks kiuslik või kibestunud. Just seda viimast sõna kasutas David ka, ta arvas, et ju me ikka nõukaaja pärast siiani veel kõigi vastu vaenulikud,” kirjutab Nele. “Mina pigem mõtlen positiivselt, et tegelikult on ju Eestis kõik hästi. Kes siin kohaneda ei suuda, ilmselt ta ei sobigi lihtsalt siia kultuuriruumi.” Üks kommentaator aga tõstab vihakraade: “Milleks sünnitada oma lapsed sellisesse riiki, kus rassistid ja muidu võõraste vihkajad ei lase hingatagi?”

Kulla eestlannad, mis õigus on teil süüdistada oma rahvuskaaslasi võõravihas? Eelnimetatud Davidil on õigus, et meie vastumeelsuse taga on osaliselt ka nõukaaeg, aga see ju jätkub — muukeelne ja -meelne Lasnamäe ei ole kuhugi kadunud ja kadunud pole ka vaenulikud võõrad, kes mõnitavad meie küüditatute kannatusi. See haav on veel kinni kasvamata, aga juba käristatakse seda veelgi valusamalt lahti ja laiemaks — lihtsatelt Eesti inimestelt, kes Davidit ilmselt trammis ei kallistanud, ei küsinud ju keegi, kas nad ikka soovivad võõraid inimesi Vaosse ja Vägevale. Võimueliit otsustas ja kõik! See ei tekita ilmselgelt võõraste vastu häid tundeid, nagu ka nõue neid kohustuslikult armastada.

Davidi kogemusi arvesse võttes — ka kohvikukülastajate vastumeelsus inglisekeelse suhtlemise vastu on seletatav sellega, et paljud, eriti vanem põlvkond, ei räägi seda keelt või pursib halvasti. Me oleme vene keele survest väsinud ja miks peaks taas eestlane olema see, kes peab võõrkeeles selgitama, mida ta baarmenilt saada soovib?

Ja muidugi viimane asi, milleks on eestlaste loomupärane kinnisus — keegi ei saa sundida eestlasi olema sama temperamentsed, kui on hispaanlased! Võib-olla ongi eestlased nii väsinud ja depressioonis kõigest sellest, mis ümberringi toimub, et neil ei jätku soojust lähedastelegi, mis seal siis veel võõrastest rääkida? Miks peaks üldse kedagi huvitama Davidi ja Nele tegemised väljaspool nende sõpruskonda? Või ongi tegu lumehelbekeste solvumispõlvkonnaga, kes kannatab tähelepanu puuduses?

Välismaalastega suhet alustanud eestlannadele võikski vaid ühte soovitada — kui teie kallim leiab, et Eesti on tema jaoks külm, tundetu ja kauge, siis sõitke koos tema kodumaale. Miks teie, Eesti naised, oma armsama kodumaad uueks koduks võtta ei taha? Ilmselt on ka seal miski teile liiga võõras! Kui Nele koos Davidiga tema kodumaale ei sõitnud, ju siis oli Kataloonia eestlanna jaoks liiga harjumatu. Ehk ongi asi hoopis erinevate kultuuride sobimatuses? Igal juhul lõpetage see eestlaste kui rahvuse rassistideks sildistamine, me pole seda ära teeninud!

Kommentaarid