Emeriitprofessor Ülo Vooglaid käsitles 8. märtsi saates “Rahvaadvokaat” üsnagi põhjalikult vaesust.
Saates avab professor Ülo Vooglaid mitmeid Eestis vaesust põhjustavaid aspekte. Teema on tähelepanuväärne ka selles võtmes, et nüüd on jäänud juba vähem kui üks aasta uute Riigikogu valimisteni, mis toimuvad 03. märtsil 2019. aastal, kus ei tohiks lasta end ära lollitada, vaid suutma eristada teri sõkaldest.
Vaesus on Eesti üks suurimaid ja peamisi hädasid, selle tõttu on Eestist lahkunud tuhandeid inimesi ning see tendents paraku jätkub. Lahkujate asemele aga tahetakse vedada veelgi vaesemaid, kes oleks nõus veelgi niruma tasu eest töökäteks hakkama.
Regulaarselt tehakse küll kõikvõimalikke populaarsusküsitlusi valitavate kohta, ent vaesusega Eestis ei taha keegi kompleksselt ja süsteemselt tegeleda. Üks Riigikogu koosseis tuleb ja teine läheb, aga vaesus aina süveneb ja laieneb. Vaesust varjatakse kiivalt lausa riiklikul tasandil.
Ülo Vooglaid tõstab esile, et Eestis ei kehti personaalse vastutuse printsiip, mis on samuti üks vaesuse kaastegureid Eestis: “Ükskõik missugusel ametikohal keegi on, võib olla nii saadik kui nõunik, normaalses riigis peaks põhimõtteliselt kehtima personaalse vastutuse printsiip. Kui sa oled soostunud kuhugi kandideerima, siis sa pead ju enne mõtlema, kas sa tegelikult orienteerud riigi elus, kas sa oled võimeline probleeme nägema, sõnastama ja leidma nende põhjused, tegelema niimoodi, et sinu tegevus oleks küllalt otstarbekas, efektiivne ja intensiivne? Kui sa tegelikult ei orienteeru, siis ei tohi kandideerida!”