22.01.2018
pagulased
Aegajalt lipsab Eesti meediaväljaannetest taas läbi mõne ettevõtja enesekindel, kuid väheveenev konstanteering, et vaid piirangute vähendamine sisserändele päästab siinse majanduse, kus täitmist ootab teadupärast 13 000 vaba töökohta.
Peamiseks põhjenduseks on see, et sisserändajad hakkavad meile pensioni välja teenima, millest me muidu võime tulevikus suu puhtaks pühkida. Samas aga ei saa üle ega ümber ühest tõdemusest: sisserändereeglite lõdvendamisest saab eetiliselt rääkida alles pärast seda, kui koju on tagasi toodud need tuhanded tööealised eestlased, keda Soomes hoiab kinni vaid kordades suurem palganumber. Veelgi suurem potentsiaal on need 30 000 koolipingist lahkunud Eesti noort, kes pole erinevatel põhjustel (nende silmis väike palk, tööandja nõutud, kuid olematu kogemus) väidetavalt tööturule veel jõudnudki.
Ettevõtjate suurt huvi just kolmandatest maadest pärit tööjõu, mitte aga eestlaste tagasitoomise vastu on täiesti loogiliselt ära seletatud odava tööjõu sooviga — Soomes töötav Kalevipoeg siinsete palkade juurde ei naase, küll aga tuleb meie palgataseme peale kohale ukrainlane Bogdan. Ka oma Eesti noor ei soovi töötada madalapalgalisel, kuid pika tööpäevaga töökohal. Niinimetatud pagulaste puhul aga on ärimeestele boonuseks see, et neid toob siia, õpetab välja ja annab eluaseme riik, kasutades selleks maksumaksjate raha ja integreerimise eurotoetusi, tööandjale jääb vaid väikese palga maksmise vaev, millest suuremat nad ei oska nõudagi.
On sellega kuidas on, aga üks on selge — tööjõu sissetoomise puhul ei käi jutt inseneridest, teadlastest, arstidest, IT-meestest ja teistest diplomeeritud töötajatest. Nemad on kõvasti kõrgem tase, nende saabumine käib täiesti teiste reeglite järgi ja ega päris tegijad muidu siia tulegi, kui neid kõigi turumajanduse reeglite kohaselt endisest töökohast üle ei osteta. Jutt käib pigem Eesti keskmise palgatasemega töökohtadest, mis vajavad kindlat erialast haridust, kuid mille puhul pole nutikate inimeste kiire väljaõpetamine probleem, samuti ka madalama palgaga töökohtadest, kuhu kõlbavad ka erilise väljaõppeta inimesed, näiteks teeninduses. Just sinna tahetaksegi värvata Aafrikast ja Lähis-Idast saabuvaid võõraid, kelle saabumine ongi üks valulisemaid ühiskonda lõhestavaid küsimusi.
Kuivõrd Eestis suunavad immigrantide ühiskonda lõimimist inimesed, kelle kohta kasutatakse sageli sõnu “tolerant” ja “sallivuslane”, siis lähtutakse neis protsessides sageli täiesti naiivsetest ja lillelapselikest põhimõtetest. Üks selline veendumus on, et väidetavalt sõja jalust pääsenud inimesed on pommideta taeva, leivapalukese ja pea kohal oleva katuse nimel nõus ükskõik mis tööga. Ega ikka ole küll! Saksamaa kogemus juba 1970. aastatest sinna saabunud türklastega, kellest väidetavalt 80% ei tööta, ütleb, et Läänes pakutavad töökohad ei pruugi immigrantide jaoks sugugi väärikad olla. Ükski immigrant ei värise tänulikkusest, et ta vastu võeti, vaid ta välgutab silmi igale poole: kus saab lihtsamalt, rohkem ja käsi määrimata!
Ühele minu tuttavale jäi Järve Selveris silma mustanahaline noormees, kes ladus kaupa riiulitele välja. Selle inimese sõnul õhkus neegrist tuntavat alandustunnet, kui tema ümber sagisid kümned õhtuks toiduaineid ostvad naised — ilmselgelt tundis võõramaalane lihttööd tehes piinlikust. Aga neegritele on liberaalne Euroopa juba pikemat aega sisendanud tülgastavat pilti kolonialismiajastust ja üle jõu käivast füüsilisest tööst, millele valged neid sundisid — aafriklastele ongi lihttöö võrdsustatud neegerorjusega. Nad ei tule siia lihttööd tegema, vaid sihivad ametit, mis annaks kopsaka pangaarve, maja, auto ja palju valgeid tüdrukuid, kuid sellisele tööle pääsemiseks puudub neil valdavalt nii haridus kui ka kogemus.
Ilmselt pole kõik need pagulasabid ja -keskused kunagi uurinud Kolmanda maailma tööturu ja töökohtade tausta. Araabia-moslemi kultuuris ei käi naine tööl, vaid talitab kodus ning mees on pere ülalpidaja, mis eeldab meie mõistes päris suurt palka. Seejuures on ka meestel juba traditsiooniks kindlad tööd, mis on ühele uhkele araablasele väärikad ega kõiguta tema ühiskondlikku positsiooni. Usun, et prügikastide laadimine autole, liigutatavate WC-de teisaldamine ja isegi 8-17 armatuuride kokkukeevitamine pole moslemimehe jaoks vastuvõetav töö, ammugi tema naisele töötamine pakkeliinil. Aga just sellistele töökohtadele neid ju tahetaksegi panna! Meediast käis juba 2016. aastal läbi lugu, kuidas just liinitöö tutvustamisel palus noor süürlanna seda keskkonda nähes tõlgil ennast kohe sealt minema juhatada. Pole siis ime, et nad eelistavad olla abirahade toel kodus.
Eesti ettevõtjate naiivsust iseloomustab hästi ühe tuntud Võrumaa taluniku kunagine ütlus kohalikule ajalehele, et tema võtaks iga kell mõned Süüria perekonnad tööle. Kõrbest pärit araabia pere Lõuna-Eesti kuplimaastiku eraldiseisvasse ahiküttega talumajja, mees hommikul kell 6 traktoriga loomi söötma ja naine kell 5 lehmi lüpsma — no püha naiivsus küll! Sellise töö peale sobivad hästi ukrainlased, kuid mitte need, kes tulevad üle Vahemere. Nemad ei sobi tõtt-öelda enamikule neist 13 000 töökohast!
Sisseränne, mis baseerub rändekriisiga seotud immigrantide vedamisel siinsele tööturule, pole mitte pensionimaksete päästmine, vaid üha suuremate vastuolude toomine ühiskonda. Vabu töökohti saab täita ka teisel moel — Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) algatas leheküljel www.palgaliit.eu allkirjakampaania „Võrdse töö eest võrdne palk!”, mille eesmärk on survestada Euroopa Liidu juhtorganeid tegelema majandusliku ebavõrdsuse vähendamisega kõigis liikmesriikides ja pidurdada väljarännet Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest. Just üle-euroopaline algatus Palgaliit, mille algatas Ungari erakond Jobik ja millega liitusid paljud Euroopa parempoolsed rahvusmeelsed parteid, kusjuures Eestist ainsana EKRE, on tööjõuprobleemi lahendamisel üks tõsiseltvõetavamaid ettevõtmisi, sest ta toob neegrite asemel eestlased koju.
Jüri Kukk