13.07.2020
Valid Reformierakonna, saad majanduslanguse.
Šokeeriv on Tartu Ülikoolis õppiva inimese sulest lugeda sellest, kuidas tudengid kirjutavad marksistlikele õppejõududele meelepärased esseesid, et neilt hea hinnet saada – selline praktika oli väga laialdaselt kasutusel nõukaajal.
Kord olevat üks üliõpilane kirjutanud kirjandi Mihhail Šolohhovi teose “Ülesküntud uudismaa” kohta ja põrunud täiega, sest kirjutas: “Kuigi Davõdov oli kommunist, olid temas säilinud mõned inimlikud jooned.” Tegelikult kavatses ta hea hinde nimel kirjutada “inimlikud nõrkused”, aga kuna arvamus ei tulnud südamest, tuli hoopis eksitus.
Hullumeelne aga on see, et Eesti ühiskonnas, kus räägitakse ohtralt arvamuste paljususest, on nii poliitiline kui haridussüsteem surutud raamidesse, mida ületada ei tohi, karistuseks on ühiskondlik ristilöömine. Nii kasvatatakse inimesi, kes räägivad seda, mida ei mõtle, ja vaikivad tegelikest tunnetest, sest selle eest võib karistada saada. Noored ongi juba kõveraks kasvanud. Meil ei räägita ju avalikult ja südamest ühestki probleemist, ei geiagenda pealepressimisest, “euroopalikest väärtustest” ega massimigratsioonist – kui keegi tõstatab südant vaevava teema, minnakse kohe vihakõnesüüdistustele üle.
Võib kindlalt öelda, et sallimatuse tõi Eesti ühiskonda Reformierakond koos oma tollaste puudlitega, kelle seas olid ka sotsid. Poliitoravad said võimule mõned aastad pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga ja hakkasid kohe siia üle kandma üleüldist sallimatust mistahes teistmoodi mõtlemise vastu.
See sai hoo sisse kooseluseaduse läbisurumisel ja võimendus pagulaskriisi ajal. EKRE-l oli raske aeg kahtede Riigikogu valimiste vahel, mil paljud inimesed kartsid avalikult rahvuskonservatiive toetada, peljates ennekõike võimaluste kadumist tööturul, sest EKRE toetajaid keelduti igal poole tööle võtmast ( seda on praegugi tunda). Erakonnaga liitumine võis maksta koha ühiskonnas, sõprade seas, suguvõsas, seltsielus. Hea näide on ühe võimaliku ministrikandidaadi puhul, kelle lapsed laitsid maha mõtte siduda ennast EKRE-ga – praeguses valitsuses olnuks ta ilmselt üks ministritest.
Nüüdseks on olukord ikka väga kõvasti paremaks muutunud, sest EKRE on valitsuses ja võtab üliaktiivselt osa ühiskondlikest protsessidest – ilma rahvuskonservatiivideta oleks pluralism juba ammu vaikivaks ajastuks hääbunud.
Eesti ühiskond on siiani väga vales suunas kasvanud ja selle tagajärgi näeb igal sammul. Impeeriumi-vastasusest (NSVL) on saanud uus impeeriumilembus (EL), suveräänsuse hoidmise asemel antakse teda ära, sotsialismi-vastasuse asemel kasvab marksismi ülistamine, rahvusluse asemel üleilmalisus – Laulva revolutsiooni ideaalidest pole (peale EKRE) midagi järel.
Marksistlik absurd tungib igale elualale. Eesti riiklikku toidujulgeolekut tagavad välismaalased (ukrainlased). Möödunud aastal parimaks startup-ettevõtteks valitud Bolt (sama Woltiga) võimaldab küll infotehnoloogilise äpiga toidu tellida, aga kohale toob selle kastiga jalgrattur. Kliima eest võitlejad ei korja mitte plastikut, vaid vehivad plakatitega tühja parlamendihoone eest. Sellist idiootsust on palju ja see levib nagu koroonaviirus.
Maailm muutub ja endiseid ideaale ei saa enam keegi tagasi tuua, kuid alati on võimalik valida mõistlikum, säästvam ja hingelähedasem tee. Reformierakonna 17-aastase valitsemise ajal valiti orjalikkusest tingitult üks lollimaid suundi, kuhu minna – igal juhul Laulva revolutsiooni ideaalid on kõik liberaalsesse prügikasti aetud, Reformierakond aga igatseb ikka veel seisva veega tiiki.
Kui Eesti riik hetkega olematusesse kaoks, siis mida oleks meil praegu taasiseseisvusajast hea sõnaga meenutada? Lihtsalt inimesel, mitte VEB Fondi ja kümnemiljonidollarirahval…