Avalikkusele tehti teatavaks huvitavad andmed: Kaitsepolitseiamet on 13 kuu jooksul teinud ligi 13 000 terviseandmete päringut. Sellest 80% ehk üle 10 000 olid taustakontrollid. Arvestades, et selliseid kontrolle tehakse keskmiselt iga 4–5 aasta tagant, tähendab see, et regulaarse jälgimise all on Eestis hinnanguliselt 35 000–40 000 inimest. See on ligi 3–4% täiskasvanud elanikkonnast.
Päris normaalne see muidugi ei ole. Eesti on demokraatlik riik, mitte politseiriik. Üldjuhul on struktuuridel alati loomulik soov oma tegevust laiendada. Kui asutus ja volitused juba olemas on, siis hakatakse andmeid pärima – terviseandmeid, liikumisandmeid, suhteid, käitumismustreid. Lisaks tervisele kontrollitakse ka muud tausta. Küsimus on, kas see toodab proportsionaalset julgeolekut.
PPA kontroll näitas, et 2139 päringust oli 135 ehk 6% olid probleemsed. See on mõistusevastaselt kõrge number väga tundlike andmete puhul. Samas, kui ametnikud on ilmselgelt ülekoormatud, võib 6% viga tunduda peaaegu hea tulemusena. See ütleb mõndagi süsteemi kohta, kui iga kahekümnes päring on vigane. Tarole mõistagi ei tulnud pähe uurida, kui palju on meditsiiniliste andmete analüüsi kaasatud oma ala eksperte ehk arste, siit võiks selguda, kui usaldusväärne see taustakontroll üldse on.
Eesti on NATO kontekstis vastuluure poolest tubli. Viimastel aastatel oleme tabanud või neutraliseerinud kümneid Vene luurega seotud isikuid – 2024. aastal 16 ja 2026. aastal mitu suuremat juhtumit. Euroopa võrdluses oleme selles valdkonnas esirinnas. See on positiivne ja tunnustamist väärt.
Ent siin tuleb ausalt küsida: mitu neist agentidest tabati tänu massilisele terviseandmete pärimisele? Ilmselgelt väga vähe, kui üldse. Enamasti tabatakse spioone klassikalise vastuluuretööga – inimeste tööga, analüüsiga, tehnilise jälgimisega ja heade allikatega, mitte sellega, et tuhandete inimeste retseptidest üritatakse sügavamat mõtet välja lugeda.
See ongi probleemi tuum. Me kulutame suuri ressursse andmete massilisele kogumisele, mis annab marginaalset lisaväärtust, samal ajal kui tõeline vastuluuretöö vajab rohkem kvaliteeti ja vähem kvantiteeti. 35 000–40 000 inimese regulaarne terviseandmetes nuuskimine ei ole tasuta. See maksab aega, raha ja usaldust.
Kui tahame tõelist julgeolekut, tuleks see kulu kärpida. Kitsendada terviseandmete päringute aluseid, tõsta läve ja suunata vabanev ressurss sinna, kus see tegelikult kasu toob – inimtöösse, analüüsi ja operatiivtegevusse.
Bürokraatia kasvab alati, kui talle võimalus antakse. Julgeolek ei teki paberite ja andmebaaside täitmisest. See tuleb sellest, kui suuname jõud sinna, kus vaenlane tegelikult tegutseb.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 07.08.2026