23.10.2020
Tõnis Saarts hirmutab ühiskonda sellega, et EKRE võtvat ERR-i oma kontrolli alla. Selleks tuleks see Reformierakonna kontrolli alt vabastada.
Ajakirjanduses paistab üha enam silma, kuidas ajakirjanikud enda rikutuse taset poliitikutele külge poogivad ja erandiks pole ka ERR-i raadiouudiste juht Indrek Kiisler.
“Võim on alati magusam, kasulikum ja olulisem kui põhimõtted. Praegu puudub poliitikutel vähimgi kaine ja loogiline vajadus koalitsiooni lõhkuda,” kirjutab Indrek Kiisler.
Otsesõnu küsides – kust on Kiisleril pärit arusaam, et poliitikud teevad kõike mingi isikliku kasu pärast? Kas Kiisler töötab ERR-is hea palga pärast ning võimaluse tõttu ajakirjanikuna inimestele näkku sülitada ja nende elusid ära rikkuda? Kui parafraseerida tema enda sõnu poliitikute kohta, siis Kiisleril pole mingeid põhimõtteid, talle meeldib ajakirjaniku töös teiste mõnitamine.
“Keskerakonna esimees Jüri Ratas armastab võimu” väidab Kiisler. Samamoodi võiks öelda “Kiisler armastab napsutada.” Täiesti mõttetu sildikleepimine mõlemal juhul. Ratas ei pruugi poliitikuna meeldida, aga tal on põhimõtted, millest ta kinni peab. Poliitiku amet pole mingil juhul kaamerate ees säramine ja raha jaotamine – on ohtralt aegu, mil võimupoliitikud tahaksid ajakirjanike eest kuhugi pageda.
Kiisler ei ole ainus, kes arvab, et poliitikutele meeldib ainult raha jagada. Uued Uudised julgevad arvata, et vähemalt EKRE oma rahvuskonservatiivsuse, sotsid oma marksismi ja Eesti 200 oma paduglobalismiga tahavad küll ühiskonda maailmavaateliselt kas traditsioonilisena hoida või üleilmastada, mitte raha taskutesse kühveldada.
Kiisleri ülikehva analüüsivõimet poliitikavallas näitab ka tema arvamus: “EKRE raudkindlalt uude võimalikku koalitsiooni ei pääse ja ei pääse üsna pikal ajaperioodil. Kõikidele tulevastele koalitsioonimeisterdajatele jääb meelde, et härrade Helmede sõnakasutus ei sõltu seltskonnast. /…/ Kuna vänge sõnakasutus sobib vaid kitsale osale ühiskonnast, siis pole EKRE juhtidel ka erilist lootust, et järgmistel valimistel saadakse riigikogus rohkem kui 20 kohta. Päris otsustajate hulka nad järgmises riigikogus ei saa, seega on mõistlik valitsuses olles võtta veel, mis võtta annab.”
Kiisler unustab, et EKRE sõnakasutus oli sama juba 2015. aastast kuni viimaste Riigikogu valimisteni ja sinna aega kuulub ka Martin Helmele omistatav “Kui on must, näita ust!” Ometigi tõusis EKRE esindatus Riigikogus seitsmelt üheksateistkümnele. Pealegi on kõik need “vänged sõnakasutused” hääbunud selle tõttu, et nende taga on alati tõde või on neid avalikkuse ette tuues ära väänatud, ja see selgub hiljem.
Päris kindlalt parandab EKRE oma positsioone ja päris kindlalt on alati neid jõude, kes on valmis ka rahvuskonservatiividega koostööd tegema, eriti kui nad on nüüd näidanud oma asjalikkust, nagu Martin Helme rahandusministrina.
Seda, et Kiisler lihtsalt asjatundmatut jura ajab, näitab tema arvamus: “Ilmselt on üsna rahul ka opositsiooniliider Kaja Kallas, kellele vist meeldibki rahulik ja unine opositsioonipink. Ei mingeid pingutusi, ainult õrnad sosinad läbi riigikogu seinte. Lootus vaikselt rääkides ennast kuuldavaks teha.”
Kiisler ei tea ilmselt midagi reformierakondlaste raevust ja salakavalusest Riigikogu komisjonides ja valitsuse infotundides, kus Kaja Kallas küll malbe daamina ei tundu, vaid võtab vahel lausa fuuria vormid. Nagu teisedki RE ja sotside naissaadikud, Jürgen Ligist rääkimata. Opositsioonil on endiselt palju kaotada.
Indrek Kiisleri arvamuse ERR-is võib kokku võtta vanarahva moel: palju kisa, vähe villa.