04.11.2020
Lapsele peavad mures olema abiks ennekõike lähedased, mitte “keegi teine”. Pilt on illustratiivne.
„Lugesin mõningaid artikleid järjekordse kirgi kütva teema kohta. See on laste lubamine psühhiaatri visiidile ilma lapsevanema teadmata.
Viimase loetud artikli lõpulõigus sõnab autor Jane Snaith: „Seetõttu saan öelda, et lapsel peaks olema küll võimalus käia psühhiaatri juures ka ilma vanemliku nõusolekuta.“
Olemata selle eluvaldkonnaga sügavamalt kursis, jäin siiski mõneti mõtteisse.
Koolipapana kujutan üsna adekvaatselt ette laste sõnavara, maailmanägemist ja arusaamu. Kui võtta ette keskmine näiteks 8-aastane poiss või tüdruk, siis mina küll ei panustaks kopkatki sellele, et ta suudab eristada psühholoogi ja psühhiaatrit.
Enamgi veel – suhtun äärmise skepsisega ka võimalusse, et tal on udustki aimu, mida kumbki neist spetsialistidest teeb, milleks nad olemas on, mis on nende töö eesmärk, milliseid probleeme nad lahendada püüavad.
Seetõttu on minu silmis täiesti nullilähedane see võimalus, et hingeliste muredega kimpus olev laps otsustab ISE otsida abi psühhiaatri juurest. Juba see, et ta võiks ISE mõista psüühilise probleemi olemasolu, võiks ISE kasvõi hakata mõtlemagi eriala spetsiga konsulteerimise võimaluse peale, tundub täiesti ebatõenäolisena. Tegelikult usutamatuna.
Ja kui siis tõepoolest satub psühhiaatri registratuuri ja ooteruumi üks teise klassi laps, keda sinna ei saatnud lapsevanem ja kelle issi-emme isegi ei tea, et ta seal on – siis on minul küll 99,999%-line veendumus, et selle „iseenesliku ja vabatahtliku“ otsuse orkestrant ja stsenarist on keegi muu.
Kas mitte see ei ole üks võtmeküsimusi kogu antud temaatikas – kes võib olla see KEEGI MUU?
Kuidas saab toimuda sündmuste ahel, kus lapsel on mure, lapsevanem ei ole sellest teadlik ning keegi muu juhib lapse ilma vanemat teavitamata psühhiaatri juurde? Millised motiivid võivad sellise olukorra taga olla?
Jah, on olemas ükskõikseid ja hoolimatuid, isegi vägivaldseid lapsevanemaid. Selliste puhul on nende tahtmistest möödaminek õigustatud ja selle jaoks peaks ühiskonnas ka vastavad mehhanismid olemas olema. Toimub ju regulaarselt ka vanemlike õiguste äravõtmisi ja muud sarnast. See on kurb, kuid kahjuks paratamatu.
Et aga seadus võimaldaks sellise „kellegi muu“ toimetamist vanemate teadmata KÕIGI laste puhul – see on pehmelt öeldes kummaline. Ma ei oska välja mõelda ühtki õigustust, miks ka korralikelt ja hoolivatelt vanematelt tuleks võtta võimalus lapse vaimse heaolu osas kaasa töötada ning anda see võimalus „kellelegi muule“.
Kas keegi on ka kõrgeima fantaasialennu kaudu suuteline kujutlema ühe 8-aastase peas sellist mõttekäiku – „Näib, et mul on tugev psüühiline probleem. Paistab, et ma ise sellest jagu ei saa. On vaja konsulteerida psühholoogiga. Ei! Psühholoogist on vähe! Selle murega tuleb minna psühhiaatri juurde. Issi-emme on mul küll armsad ja tublid, aga psühhiaatrilist pädevust neil ilmselgelt ei ole. Parem on neid üldse mitte häirida ja muretsema panna. Guugeldan natuke ja leian ise lähima psühhiaatri ning panen vastuvõtuaja kinni.“?
Mina ei suuda sarnast asja kujutleda. Pigem olen täiesti veendunud, et selline mõttekäik lapse peas on mõeldamatu. Küll aga on sedalaadi arutlus igati loogiline ja loomulik täiskasvanu puhul. Kui selleks täiskasvanuks ei ole lapsevanem, siis KES see on?
Praktikas (kui selline seadus peaks realiseeruma) ei saa lapse psüühilise ravi üle otsustamise õigust mitte laps ise. Selle õiguse saab „keegi muu“.
Kes krt on see keegi muu? Mis on tema motiivid ja eesmärgid ning MIKS me anname talle sellise tohutu võimu lapse, IGA VÕÕRA LAPSE üle?“
Priit Tali, kolumnist