09.11.2020
Eesti keel on alati ohus, kui me oleme suurriikide ja -keelte mõju all.
“Tartu linna üks võluvaimaid aspekte on kahtlemata varesed. Minu arvamus on siinkohal rangelt tasakaalustatud, sest olen üle elanud jõhkra vareserünnaku, kus lind jõudis mulle äiata juba tiivaga, lüüa teravad küünised peanahka ning võttis hoogu nokahoobiks. Põgenesin joostes ja röökides, käekotiga varesevolaskit eemale peletades. Hiljem sain tema motiividest aru ning andestasin talle. Tal oli vaja oma lapsi tundmatu hiiglase eest kaitsta. Ta oli seda tehes valmis jätma oma tervise ja isegi elu.
Kui ma Tartusse kolisin, üritasid kurjad ornitoloogid parajasti meie varestest lahti saada. Kohutav. Õnneks ei ole ornitoloogid kaugeltki sama targad kui varesed. Kurjad ornitoloogid paigaldasid Emajõe äärde hirmuäratavat häält tegeva masinavärgi. Turistid ehmusid ja lõdisesid. Mina ehmusin ja lõdisesin koos turistidega. Varesed hirnusid aga puuokstel nagu hobused. Neid säherdune videvikuorkester ei morjendanud.
Vaatasin laupäeval, kuidas kaks varest olid liikunud puulatva ning istusid nimme hästi nõrkadel okstel. Oksad kiikusid tuules. Varestele tundus see väga meeldivat. Miks meeldib varestele tuules kiikuda?
Indias on vares püha lind. Tal on võime suhelda igavikuga. Üldiselt teeb ta seda meeleldi toidupalukese eest. Kellel pole aega, võib muidugi preestritele maksta (leidsin kuskilt isegi PayPali võimaluse). Preester toidab varest ning edastab linnule sinu soovid. Odavam on muidugi ise varestega asju ajada. Preestri teenus võib minna kulukaks.
Varestega suhtlemine paneb mõtlema elu mõtte üle. Me ei ole veel igavikus ning peame seetõttu lahendama maapealse elu murekohti. Tohutu murekoht on Eesti Vabariigi riigikeel. Targad inimesed kraaksuvad pidevalt, et kõik on kõige paremas korras ja mida iganes. Minu arvates valetavad need targad inimesed meile häbitult.
Kui juba noored räägivad mulle, et keele funktsioon on infovahetus, siis on midagi väga viltu. Millist ajupesu neile manustatakse? Infot vahetad sa üle minu laiba! Inimkeele peamised funktsioonid on ikkagi side minevikuga ja vaimne areng valguse suunas või midagi sellist. Infovahetus on oluline, aga sekundaarne. Muidu piisaks ju tihti ka tarzanlikust kõnepruugist. Tarzani jarlist paps hääletaks kindlasti oma poja vastu ning nõustuks minu vaatenurgaga.
Kui praegune emeriitpaavst erru läks, siis tegi ta seda loomulikult riigikeeles. Paavsti avaldusest sai aru täpselt üks (!) ajakirjanik. Ei, ma ei tee siinkohal üldse nalja. See ajakirjanik (guugeldada „Giovanna Chirri“) sai kuulsaks. Kuulsaks, sest ta sai paavsti sõnadest aru. Teised jäid ootama tõlkeid erinevatesse „inimkeeltesse“.
Praegune paavst on õudne peavalu. Ta paneb mind peaaegu puudust tundma Baldassare Cossast ehk mehest, kes jõudis olla nii piraat kui ka paavst. Kas te kujutate ette, et Eestil on president, kes tönkab vaevu eesti keelt? Miks on Vatikanis paavst, kelle ladina keel on masendav?
Üritasin saada ühelt väljamaa katoliku preestrilt (oma ladina keele õpetajalt) hinnangut praeguse paavsti kohta. See on raske, sest preester peab olema viisakas ja diplomaatiline. Preester kommenteeris praegust paavsti nii: „Eelmine paavst oskas väga hästi ladina keelt.“ Punkt ja kõik. See oli diplomaatiline viis öelda, et praegune olukord ei ole kuidagi aktsepteeritav. Riigipea ei oska riigikeelt.
Selline riigikeel, millele lisanduvad pidevalt tõlked teistesse keeltesse, on manalateel. Kui Eesti Vabariik saadab mulle ametliku teate, mis on kolmes (!) keeles, siis on asjad kohutavalt halvasti. Miks saadab ühe riigikeelega riik püsielanikele (!) teateid kolmes keeles? Tõlkimine võib olla vajalik turistide jaoks. Tõlkige lennujaamas ja hotellides! Püsielanike jaoks peaks tõlkimine olema täiesti mõeldamatu! Seda ei tohi olla. Sest muidu oleme me varsti omadega Vatikanis. Eesti Vabariigi riigipea peab kõnet. Selle on talle kirjutanud inimene, kes oskab veel eesti keelt. Viimne eestlane. Jutust saab aru ainult üks ajakirjanik. Teised tukuvad niisama ja jäävad ootama tõlkeid inimkeeltesse.
Alati kui Eesti Vabariik saadab mulle meili, mis on kolmes keeles, kooleb midagi mu sisemuses ja mu süda lõhkeb valust. Kas Eesti Vabariigi riigikeel on tegelikult ainult eesti keel? Või võimaldame me siin igasugustel amoraalsetel pudulojustel ilma eesti keeleta elada ja hakkama saada?
Eesti Vabariigi keeleseadus on juba allakäiguteel. Lugesin hiljuti selle seaduse esimest paragrahvi ja oigasin. Tuleb välja, et sõna „kõik“ pole ainult murekoht meeleavaldustel, kus papitükiga võõramaalased soovivad abielluda (täpsemalt küll „abieluda“, mida iganes see ka ei tähendaks) „kõigega“. Sõna on murekoht ka meie keeleseaduses (https://www.riigiteataja.ee/akt/131122015022?leiaKehtiv vaadatud 09.11.2020). Heidame pilgu keeleseaduse esimesele paragrahvile: „Seaduse eesmärk on arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades.“
Mida peaks tähendama „kõikides avaliku elu valdkondades“?! Jah, ma tean, et keele igapäevane kasutus loeb selle väljendi õigeks. Kasutan seda isegi. Aga kas saab täie kindlusega lugeda seda kõige õigemaks väljendiks? Ei saa. Sest puuduvad „kõigid“. „Kõikide“ on nagu „märg vesi“. Miks meile ei piisa veest? Kaunis keeleseaduses oleks keele selguse ja ilu huvides kirjas „kõigis avaliku elu valdkondades“, aga meie ei ela enam normaalses Eestis.
Elame Eestis, kus isegi kutsed minna arsti juurde suguelundeid kraapima saabuvad kolmes (!) keeles. Miks? Kas Eesti Vabariik kraabib turistide suguelundeid? Tegelikult peaks sellise ääretu jultumuse peale süüdistama riiki vägistamises. Kahjuks pole mul selleks enam energiat. Kraapigu rahus oma turiste ja muid kabajantsikuid.
Ma kapituleerun. Valige Laibalast200 võimule ja ühinege Vene Föderatsiooniga. Vedage koos gaasijuhtmeid Saksamaale. Ehitage veel venekeelseid koole (https://www.err.ee/1156653/valga-venekeelne-priimetsa-kool-sai-uue-maja vaadatud 09.11.2020), sest Eesti on rahvusriik, kus peamine suhtluskeel on eesti keel. Kõik on mõistuspärane ja õige. Mida vähem eesti koole, seda tugevam rahvusriik. Eesti keelt ja kirjandust võiks koolis veel vähem õpetada kui praegu. See teeks meie rahvusriiki aina tugevamaks ja tugevamaks ja tugevamaks ja… Või kuidas?
Oodake, ma pigem veel ei kapituleeruks. Lähen selle asemel lihtsalt hulluks. Miks? Sest nõnda suhtles süvariigiga edukalt Švejk. Vaimselt tervel inimesel on praegu raske. Süvariik ütleb A. Mina ütlen O. Süvariik naeratab mulle võluvalt, teeb armsalt hihihiii, ignoreerib minu argumenti ja degradeerib mu torssis lemmiklooma tasandile. Kõikjal kõlab: „AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!“ Ka siis, kui seaduses on kirjas: „OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO!“
Kas Eesti on rahvusriik? Kas meie ehtne riigikeel on eesti keel?
Piret Kivi
09.11.2020 Anno Domini