Eesti majanduskasv on kahanenud olematuks ja jääb juba maha ka Lätist ja Leedust. Inimeste ettevõtlusaktiivsus on allpool Euroopa keskmist ning probleemiks on madalad palgad ja kõrge väljaränne. Meil ei ole enam võimalik mööda vaadata asjaolust, et midagi on Eesti riigis ja selle majanduses valesti, kirjutab ettevõtja ja Konservatiivse Rahvaerakonna juhatuse liige Siim Pohlak.  

Igas riigis mõjutab majandust ja ettevõtlust üldisemalt maksukeskkond. See on kas ettevõtlusaktiivsust soosiv või takistav. Tulusad, riigile maksutulu toovad ja töökohti loovad edukad ettevõtted saavad üldjuhul alguse väikeettevõtjast, kellel on võimalik teenida tulu ja oma ettevõtmist vähehaaval laiendada. Väikeettevõtluse arengut pärsib aga maksukoormus.

Inimene versus kasum

Riigistruktuuride ülalpidamiseks vajalik tulu peab loomulikult tulema maksudest, aga valikute küsimus on, kas riik maksustab ettevõtete kasumeid või tarbimist ja tööjõudu. Sajandivahetusest alates Eestit juhtinud valitsused on teinud maksupoliitikas väga selge valiku viimase variandi kasuks, väärtustades kapitali ja suunates maksukoormuse tööjõule. See tähendab, et maksustatud on väärtuste loomise protsess, mitte juba tekkinud tulu. Praegu kehtiva süsteemi järgi tuleb maksta tulumaksu dividendide pealt, mis tähendab, et kasumi pealt makstakse maksu ainult juhul, kui kasum ettevõttest ausalt ja ametlikult dividendidena välja võetakse. Juhin tähelepanu, et dividendidele eelnev maksuvabastus kehtib ka välismaale tehtud investeeringutele, mis ei osale Eesti SKT loomisel.

Eesti praegune maksusüsteem teenib sisuliselt suurettevõtjate ja välismaiste korporatsioonide huve ja soosib kapitali ja turu koondumist väikese ringi ettevõtjate kätte. Sellise poliitika tagajärjeks on olukord, kus väikeettevõtlus kõrgete tööjõumaksude tõttu kiratseb ja tarbimismaksude-aktsiiside tõttu on tõusnud igapäevaste kaupade nagu kütuse või elektri hind, mis omakorda mõjutab teiste kaupade ja teenuste hindu.

Kõrged tööjõumaksud takistavad ettevõtjatel oma töötajatele väärilise palga maksmist või sunnivad otsima viise maksude tasumise vältimiseks, mille otseseks tagajärjeks on möödunud aastal lahvatanud nn OÜ-tamise skandaal. Tekib küsimus, miks eelistab meie maksusüsteem suurettevõtjaid ja nende kasumeid, millest märkimisväärne osa voolab Eestist välja, samal ajal kui riigi suurim väärtus – inimene – lahkub riigist madalate palkade ja palganumbri suhtes ebainimlikult kõrgete hindade tõttu? Miks on maksude raskus võrreldes teenitava tuluga veskikivina kaelas ettevõtjatel, kes alles alustavad töökohtade loomist, samas kui suurte ja hästi toimivate ettevõtete kasumid on sisuliselt maksustamata?

Üks võimalik viis olukorra parandamiseks on taastada ettevõtete tulumaks keskmisest suurematele ettevõtetele. Selle arvelt oleks samas võimalik alandada tööjõumakse riigieelarvesse lisanduvate tulude võrra.

Kasumi maksustamine on õiglane                          

Kõigi poliitiliste, ka majanduspoliitiliste, otsuste puhul peab kaaluma, kas otsus on õiglane. Ettevõtte kasumi maksustamine on maksuna üks kõige õiglasemaid makse. Oluliselt õiglasem kui inimese töötasu või igapäevasete ja eluks vajalike toodete, teenuste maksustamine – näiteks kütuseaktsiisi või riigilõivude tõstmine. Ettevõtete kasumi maksustamine võtaks osakese teiste arvelt teenitud rikkusest riigi ühisesse katlasse ja tööjõumaksude alandamine selle arvelt võimaldaks ettevõtjatel maksta inimestele senisest suuremat netopalka. See tähendab, et palgapäeval jõuaks päevast-päeva tööd rabava inimese arvele suurem summa raha.

Kriitikud hakkavad kirjeldatud ettepaneku peale kindlasti rääkima hirmujutte, et tööjõumaksude alandamisest tulenev võit ei pruugi jõuda ahnete ettevõtjate tõttu palgasaajani ja ettevõte võib selle arvelt proovida oma kasumit suurendada. Selline võimalus on teoreetiliselt olemas, aga olen veendunud, et praeguses olukorras, kus surve palkade tõstmiseks on Eestis tugev ja maksulangetus ning sellest oodatav palgatõus leiaks avalikkuses suurt kajastamist, ei jääks maksulangetuse võrra suurem netopalga tõus tulemata. Kui mõni ettevõtja otsustabki oma töötajaid pärast maksumuudatust selle arvelt nöörida, siis leidub kindlasti samas tegevusalas konkurente, kes küüniliselt igast sendist kinnihoidmise asemel panustavad töötajatesse. Seetõttu panevad tööturul toimivad jõud asja kiiresti paika ja ettevõtluse maksustamise ümberkorraldusest, kus maksude raskuskese liiguks tööjõult kasumile, võidab lõppkokkuvõttes kindlasti enim palgatöötaja või kohalik väikeettevõtja.

Märkimisväärne osa Eesti väikestest ja keskmistest ettevõtetest tuleb napilt ots-otsaga kokku, saab ehk kuidagi kaetud oma kulud, makstud töötajate palgad ning nendega seotud maksud. Samas, lõviosa kapitalist ja kasumitest liigub käputäie (välismaiste) suurettevõtjate kätte, seega on ilmselge, et Eesti maksusüsteem, mis ei maksusta kasumit, vaid tööjõudu ja tarbimist, on tugevalt kreenis suurettevõtete ja korporatsioonide poole. Vägisi tekib paralleel ütlusega: „Kes maksab, tellib muusika“, mida siinkohal kohandaksin: „Kes maksab, tellib poliitika“. Tuleb välja, et meie tänase maksukeskkonna kujundajad on teeninud mitte Eesti rahva, vaid kitsa ringi suurettevõtjate ja välispankade ning -firmade huve. Sellise maksupoliitika õigustamisel on sisulise analüüsi ja arutelu vältimiseks kasutatud sisutühje loosungeid, silte ja hirmutamist. Näiteks on maksudiskussioonis väidetud, et kasumi maksustamise puhul hakatakse tekkivaid kasumeid varjama. Viimane väide on puhas demagoogia, sest ka praegusel juhul varjatakse ja skeemitatakse ning välisfirmad ja pangad on aastaid nö laenanud oma kasumeid emafirmadele või neid mõnel muul viisil dividendide tulumaksu vältimiseks riigist välja viinud.

Kodumaine ettevõtlus on riigi üks peamisi tugisambaid
„Eelistame eestimaist“ on aastaid vana hüüdlause, millega kutsutakse tarbijaid eelistama kodumaist. Ka maksupoliitikas tuleks lähtuda samast põhimõttest, sest kodumaine ettevõtlus on riigi üks peamistest tugisammastest. Seetõttu peaks ettevõttete kasumi pealt makstava tulumaksu maksuvaba alammäär olema piisavalt kõrge, et väikesed ja keskmised  ettevõtted jääksid puutumata. Kuna suur osa Eesti kasumlikematest suurtest ettevõtetest kuulub väliskapitalile, langeks kõrgema alammäära puhul põhirõhk just välismaalastele kuuluvatele ettevõtetele ja välispankadele. Näiteks oli 2014. aastal Eestis tegutsevate pankade kasum 331 miljonit eurot. Kui kehtestada 35% maks, siis tuleks ainuüksi pankade kasumi maksustamiselt riigieelarvesse 115 miljonit eurot tulu. Kui arvestada maksukohuslasteks ka teised keskmisest suuremad Eestis tegutsevad ettevõtted, siis oleks kasumi maksustamiselt teenitav summa aastas ligikaudu miljard eurot, millega oleks võimalik tööjõule suunatud makse alandada kolmandiku võrra praegusest tasemest. See tähendaks ümmarguselt, et 600 eurot palka saavale töötajale oleks võimalik ilma täiendavate kulutusteta maksta ligi 100 eurot kuus rohkem.

Ettevõtlustulu maksustamine mujal ja kriisiaja efekt      
Kui eelnevalt mainitud 35% tundub liialt suure numbrina, siis tooksin võrdluseks kasumi maksustamise mõnes Euroopa riigis: Belgias 34%, Prantsusmaal 36%, Ühendkuningriigis 24%, Saksamaal on ettevõtete tulumaks keskmiselt 30% ning ettevõtlusmaksu nime all saavad sellest osa ka kohalikud omavalitsused.

Ettevõtete kasumi maksustamise ja seeläbi tööjõumaksude alandamisega tuleks riik mitmel viisil appi ka Eesti ettevõtjatele. Esiteks soodustab selline samm kodumaist väikeettevõtlust. Väiksemad ja alustavad ettevõtjad, kellel sageli kohe kasumit ei teki, saavad madalamate tööjõumaksude tingimustes oma äri ehitamiseks väikese eelise. Samuti, riik võtab majanduskliima halvenemisel esmase löögi ettevõtjatelt enda peale. Kui majanduskriisi tingimustes vähenevad kasumid, siis väheneb ka maksulaekumine. Praeguses tööjõule keskendunud ettevõtluse maksustamise süsteemis on esmase löögi all just ettevõtjad ja nende töötajad, sest majanduskriisi korral vähenevate tulude tingimustes on kõrged tööjõumaksud üks peamistest põhjustest, miks paljud ettevõtjad seisavad valiku ees, kas lasta osa töötajaid lahti, sulgeda uksed, maksta osa töötasust mitteametlikult või lõpetada ühemehe OÜ-de puhul firmast töötasu maksmine. Samuti tuleks analüüsida nähtust viimase majanduskriisi ajast – kriisi ajal oli langus väiksem riikides, kus ettevõtete maksustamisel on raskuskese kasumi maksustamisel.

Kokkuvõtteks
Ettevõtete tulumaks, ehk kasumimaks on üks õiglasemaid makse, mida ettevõttele Eestis tegutsemise eest kehtestada. Ei saa arvata, et mõni ettevõte selle tulemusena meilt lahkuks või oma uksed sulgeks. Kui kasum kahanebki näiteks 35% võrra, siis 65% jääb alles ja juhul kui see peakski mõne välismaise suurkontserni jaoks vähe olema, siis tekib kodumaistel ettevõtjatel hea võimalus oma tegevust laiendada.