Mida on Eestil õppida “Kahelt kangelt Jaapanis”

Rahvuskonservatiivide oponentide üheks peamiseks demagoogiliseks väiteks on see, et EKRE tahtvat suletud riiki – siin tuleb aga appi Kristjan Jõekalda ja Teet Margna reisiseiklus “Kaks kanget Jaapanis” (2019).

Vaevalt julgeks keegi nimetada Jaapanit suletud riigiks, mis ei käi kaasa tänase maailma trendidega. Vastupidi – Jaapan on selgelt maailmariik. Ometigi kohtasid Teet ja Kristjan kohe reisi alguses Honshiu saare põhjaossa sõites suurt erinevust läänelikust maailmast, kus inglisekeelsete selgitustega on varustatud vaid hädavajalik, muu on jaapanikeelne.

Jaapani suurlinnad on läänelikud, kuid samas Jaapani kultuuri kesksed. Nii oli rännumeestele suureks üllatuseks see, et jaapanlased seisavad nii bussi kui rongi minnes ranges järjekorras, mitte ei trügi summana peale. Ja ühistranspordis on privaatsus ülekõige – ei lasta valju muusikat, ei kõnetata võõrast ja isegi istet ei pakuta, ka naistele.

Võib vaid ette kujutada seda, mis juhtuks sealses ühiskonnas, kui Jaapanisse jõuaks see araablaste ja aafriklaste mass, mis üle Vahemere ja läbi Balkani Euroopasse tormab – kultuuride meeletu erinevus paiskaks Jaapani kaosesse.

Seejuures ei ole jaapanlased sugugi võõravihkajad – kes sinna heasoovlikult tulevad, saavad alati hea vastuvõtu osaliseks. Ühiskonda sulanduda aga on meeletult raske, kuid need, kes näitavad üles tahet Jaapani kultuuri mõista, saavad suure lugupidamise osaliseks. Nagu meie Baruto või “kahe kange” reisikaaslaseks olnud Riho-Bruno Bramanis. Absoluutne enamus Eestisse jõudnud mistahes migrantidest Jaapani ühiskonnas oma mentaliteediga aga läbi ei lööks.

Jaapanlastelt on õppida seda, kuidas ka avatusega tänapäeva maailmas oma kultuuriruumi säilitada. Liberaalses Läänes on see iseeneseslik regulatsioon kahjuks võimatu, sest ebademokraatlikud survemehhanismid nii vasakliberaalselt ideoloogialt kui ka EL-i impeeriumilaadselt ühenduselt ei anna võimalust vastastikku lugupidavat ühiskonda luua.