15.11.2020
Marufeministide miiting küll armastusele ja sallivusele ei viita.
Inimkond on kogu oma eksistentsi jooksul sõdinud ning samas püüdnud palavikuliselt ka sõdadele ja vihkamisele lõpu teha – erandiks pole ka nüüdisaeg, kuid algusest peale tehakse ikka samu saatuslikke vigu, millest peamiseks on armastuse ja inimlikkuse kohustuslikuks muutmine.
Teine maailmasõda nõudis enam kui 50 miljonit inimelu ja see vapustas kogu maailma nii sügavalt, et inimkonna lepitamine on siiani prioriteediks, mida üritab ebaõnnestumiste saatel teha ÜRO. Peamiseks tupikteeks on see, et inimkonna parandamise on enda kätte kahmanud teatud ideoloogiad, maailmavaated ja poliitilised voolud.
Jutt käib ennekõike neomarksismist, kellel on õnnestunud kaaperdada ka klassikaline liberalism, see omakorda on asunud maailmaparandajate etteotsa. Paraku on kommunismi ehitamisest marksistlik-leninliku ja maoistliku lipu all teada, et inimeste paremaks muutmiseks kasutatakse “halbade” massihävitamist ja teiste jõuga headeks muutmist.
Tolerantsus, armastus, inimlikkus, sallivus ja kõik need head mõisted töötavad ainult siis, kui need sünnivad ise – ainult siis saab positiivne energia töösse rakenduda. Mistahes sund hea olemiseks tapab need tunded kohe või pärsib oluliselt.
Ometigi arvavad sajad miljonid Lääne inimesed ikka ja jälle, et heaks saab inimesed teha käskude, keeldude, sunni ja karistamisega. Seda on näha vihakõneseadustes, tsensuuris, raamatute ümberkirjutamises, ajaloo hävitamises ja paljus muus. Selline poliitika aga ei saa tekitada midagi muud kui trotsi, viha ja lõpuks ka vastupanu.
Asi on ennekõike selles, et sallimatuseks tembeldatakse kõik vastavad protsessid, mille taga on tegelikult reaalsed vastuolud. Näiteks on migrandid toonud kaasa terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse ning sisserändajad ise ei kavatsegi integreeruda, kuid Lääne-Euroopas on sallimatuseks kuulutatud ka vastuseis sellistele arengutele, mis ei saagi midagi head kaasa tuua.
Sama on ka traditsiooniliste peresuhete lõhkumisega, kus geiagenda surub ennast halastamatult peale, kuivanud oks elupuul kuulutatakse suurimaks normaalsuseks ning eluandva mehe ja naise perekonna institutsiooni alandatakse. Vastuseis sellisele tegevusele ei saa olla põhjendamatu salllimatus.
Sellist libainimlikku sunnipoliitikat juhivad hetkel liberaalsed ja vasakpoolsed ideoloogiad, kellel on sellega õnnestunud kaasa tõmmata suur hulk kogemusteta noori, kes arvavad, et nad võitlevadki õige asja eest, õnnetute, represseeritute, tagakiusatute ja hädasolijate eest. Nad ei märka, kuidas neid pannakse “süüdiolijaid” hävitama, algul moraalselt ja siis füüsiliselt, kuni ollakse jällegi väljas julmas totalitarismis, mis esineb inimlikkuse ja õnne nimel, nagu Hiina ja NSV Liit.
Tegelikku inimlikkust on väga lihtne ära tunda – see tähendab maailma parandamist armastuse ja sallivusega. Niipea kui kutsutakse kellegi vastu võitlema, kedagi maadligi tampima ja lausa hävitama, siis pole see enam inimlikkus.
Eestis on sallivusluse nime all esinev nähtus muutunud tegeliku sallivuse paroodiaks – kõik need ideoloogilised organisatsioonid, nagu LGBT, feministid, inimõiguslased, kõigieestlased, kahesajatajad, sotsid ja teised, ei kutsu ju üles mitte olema sallivad geide, pagulaste ja teiste väidetavate tagakiusatute vastu, vaid olema halastamatud nende vastu, kes neid nende arvates kiusavad. Lääne-Euroopas on see juba elunormiks saanud.
“Sallijate” tegelikku palet sai näha Stroomi ranna ja Mary Jordani loos, geimiitingul, kus lesbitüdrukud vägivallatsesid, Hartlebi lapsevankrirünnakus ja paljudes muudes “sallivuslikes” aktsioonides – “sallijad” on tegelikult rünnakrühmlased. Kui sallivusaktsioonide taga on sotsid, Eesti 200, LGBT, “Jah vabadusele, ei valedele” või veel mõni selline vihakamp, siis pole sinna mõtet minna, neid ettevõtmisi toidab viha.
Ilusat ja head maailma ei ehitata “sallimatute” kontidele, see on ummiktee. Seda maailma ei saa luua ka piiramatute vabaduste kultiveerimisega, sest ühe vabadused põrkuvad siis ruttu teiste omadega kokku. Kogu praegune Lääs aga seda teebki. Nii olemegi olukorras, kus sallivuse, armastuse ja inimlikkuse mõisted on devalveeritud, muudetud sõnakõlksuks ja tulemus on just viha kasv, sest inimlikkus kohustusena ei tööta.
Kõik inimesed teavad armastuse tunnet, ja nad teavad ka seda, et ei saa ennast kedagi või kedagi ennast armastama sundida. Ideoloogiad aga on sellest oma surmarelva teinud.