17.11.2020
Narva
Kolumnist Ivan Makarov kirjutab Objektiivis sellest, et pole sel venelasel Eestis midagi viga, mõnes asjas aga on neil eestlaste ees eeliseidki.
Seda, et Eestis venelasi diskrimineeritakse, väidavad vaid Yana Toomi ja Kristina Kallase moodi tegelased, kusjuures sellise loba eesmärgiks on kas võita ikka veel sovjetimentaliteediga vene valijate hääled või laimata Eesti riiki rahvusvahelises ruumis.
Selles, et venelased on poliitikamaastikul pikka aega varjus olnud, on süü neil endil – nad pole suutnud kogukonnas tugevat vene parteid luua ning on karjääri teinud peamiselt eesti taustaga Keskerakonna kaudu, kes on võtnud enda kanda ka venelaste esindamise.
Ja tulemused on olemas – Savisaare rüpest on välja lennanud euroföderalist Yana Toom, Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart ja palju-palju teisi pisut madalama astmega poliitikuid ning lisaks Ida-Virumaale on venelaste käes sisuliselt ka pealinna valitsemine. Sotsides on Jevgeni Ossinovski, Isamaas Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Eesti 200-s Kristina Kallas – vene veri on kogu poliitikavereringes.
Selline imbumine on hästi jälgitav ka Suurbritannias, kus islamipoliitikud on tippu roninud algselt Leiboristliku, nüüd ka Konservatiivse Partei kaudu, Londoni linnapeaks on pakistanlane Sadiq Khan, Boris Johnsoni valitsuse ministriteks on ohtralt sisserändetaustaga tegelasi, riigis on suured moslemipiirkonnad koos islamiparteidega ning “islamofoobia” on krimikorras karistatav. See on riigi ülevõtmine.
Suvel väitis keegi Sveta Grigorjeva, et temasugustel vene taustaga noortel inimestel polevat Eestis võimalik pildile saada, kuigi tema enda karjäär on selline, millest ei oska ka enamik eesti noori unustada – Grigorjeva luule neegritega paaritumisest on väga “tuntud” ja president Kaljulaidi tunnustus Eestist “n…ui” tõmbamise eest saadud.
Võib-olla ei pääse vene noored Eestis tõesti pildile, aga asi pole ei eestlastes ega rahvusriigis – kuni rahvusriik veel oli, polnudki neil eestlaste sekka asja. Täna on “eesti natsionalistid” ja rahvuslus juba ise kiusu ja vihkamise objektiks. See, mis vene noori nüüd takistab, on Eestis loodud Lääne-tüüpi liberaalne ühiskond oma uute “euroopalike” väärtustega, mis venelaste mõttemaailmaga väga ei haaku.
Selleks, et tänases Eestis läbi lüüa, ei pea vene noor enam eesti keelt oskama või isegi kodakondsust omama. President Kaljulaidi lähikonda pääsemiseks peab pigem Grigorjeva moodi mitme neegriga lapse saama, aga ka õppima homosid kallistama, leppima sooneutraalsuse ja Euroopa ühendriiklusega (kuhu Venemaa ei kuulu) ja nii edasi.
Lisaks peab ohtralt inglise keelt õppima, lääneliku mõttelaadi üle võtma, olema mingi vähemus (venelaseks olek selleks ei kõlba), mõtlema ja tarbima ameerikalikult, vene “mattide” asemel kasutama kolmekordset “fucki” ja palju muud.
Võib julgelt öelda, et eesti rahvuslus, mida vasakliberaalne survemehhanism kõvasti ahistab ja maadligi peksab, Eestis enam venelasi ei diskrimineeri – pigem tuleb venelastel nüüd eestlasteks saamise asemel eurooplasteks saada, ja mitte niisama, vaid liberaalseteks eurooplasteks.
Igal juhul ei saa venelased enam öelda, et neil Eestis poliitilist võimu ja vabadusi pole. Ka muus osas on lood nii, nagu ütleb Ivan Makarov – venelased on vabamad kui eestlased.
Paradoksaalne, aga venelased ei ole oma meediaruumi aheldatud. Makarov ütleb: “Isegi eesti keelt oskavad venelased ei vaata reeglina allakäinud eesti telekanalite pahatihti kas poliitiliselt kallutatud või siis lihtsalt sisutuid saateid, samas kui eestlased on selle reeglina vaimunõdra toodangu pantvangid.”
Jah, eestivenelased elavad Venemaa ja Kremli inforuumis, aga nad on valikutes vabad, sest Vene riiklik propaganda pole naaberriigis elades neile kohustuslik – nad saavad ringi vaadata ja kasvõi Eesti reaalsest igapäevaelust võrdlusi teha. Nad ei pea olema putinistid, nagu Venemaal kohustuslik on – siin võivad nad olla ka neutraalsed või koguni läänemeelsed. Ja lisaks ei pea nad vähimalgi määral ka Eesti ametlikust riiklikust inforuumist sõltuma, nad võivad seda vabalt eirata. Võivad ka Lääne infokanaleid jälgida, venekeelseid allikaid on küllaga ja mitte kõik ei ole Kremli juhitavad.
Eestlased aga on oma peavoolumeedia “vaimunõdra toodangu pantvangid”, nagu ütleb Makarov. Ehk siis sõltuvad nad täielikult eestikeelsest peavoolumeediast – selle pildi rikuvad ära ainult Objektiiv ja Uued Uudised. Ehk siis taob Eesti peavoolumeedia tavaeestlase pähe üheülbalist liberaalset maailmavaadet edastavat propagandat, vaata sa siis Aktuaalset kaamerat või loe Postimeest ja Eesti Ekspressi.
Ajupesu ei ole ainult venelastel ja Kremlist – kui Maahommikus ütleb eakas Abruka kalmistuvaht, et EKRE talle ei meeldi ja Trump on ka paha, siis pole ta kindlasti lugenud rahvuskonservatiivide majandusprogrammi ega USA presidendi majanduspoliitikat Hiina ja Euroopa suhtes, vaid kuulanud Johannes Trallat, Toomas Sildamit ja Andrus Karnaud. Eesti noor aga võib küll inglise keelt ideaalselt osata, kuid ta usub ikkagi peavoolumeediat, kes võtab infot CNN-ist ja AFP-st, kus uudiste taustaks on ainult need Trumpi sõnad, mille kaudu saab teda klounina kujutada.
Venelastel on kõva pind all ka migratsiooni küsimuses. Ühest küljest saavad nad ennast näidata põlisrahvana ehk “Me oleme siin sündinud, see on nüüd ka meie kodumaa”, samas aga migrantidena ehk “Miks meid vene tausta pärast teisejärgulistena koheldakse?”
Praeguse rändepakti valguses on siinsed venelased pigem eestlaste poolel, sest kuigi ise ollakse sisserändetaustaga, siis teised sisserändajad neile eriti ei meeldi, eriti ukrainlased, sugulasrahvas, kellega Putini agressioon Ukraina vastu nad põhjalikult tülli pööras. Vaevalt et venelased ka süürlasi, afgaane, neegreid ja teisi parema elu otsijaid väga Eestimaale, eriti oma kogukondadesse sooviks.
Eriti rahul peaksid Eesti venelased olema sellega, et neid ei kummita “euroopalikud väärtused”, neil lastakse selles osas oma elu elada, samas kui eestlased on tugeva surve all. Tegu on Lääne fenomeniga, kus migrandid on “sallivuslusest vabastatud”. Nii on Rootsis valge rootsi mees marufeministliku ja homolembelise ühiskonna maadligi kirjamargiks tambitud, aga moslemikogukondadesse vasakliberaalide võim ei ulatu – moslemid võivad teha aumõrvu ja naiste suguelundite sandistamisi, keelata oma naistel ja tütardel euroopaliku eluviisi ja pidada lapsnaisi, sest esiteks ei julge liberaalid neid takistada, ja teiseks, ega siis kalleid külalisi nende kommete pärast osatada tohi.
Eestivenelased on pääsenud ka homoagendast – nende lasteaedades ei õpetata, et pullikesel Petjal võib olla “два быка-отца”, neilt ei nõuta, et mehenimi Ivan Pavlovitš Petrov ja naisenimi Galina Vassiljevna Mihhailova ei tohi sugu näidata ja “ты, педераст” on endiselt vihase venelase mahlakaim ja südamest tulevaim solvang enne vastu lõugu andmist.
Vene bütsantslik kultuur on Nõukogude aja laastavast mõjust hoolimata veel sedavõrd tugev, et “euroopalikke väärtusi” seal naljalt üle ei võeta. Nii võivad eurooplaslikud eestlased varsti liberaalide mõjul homoseksuaalseteks maailmakodanikeks hakata, aga venelasi nad nii naljalt sinna võrku ei tõmba.
Eestivenelasi ei süüdistata ei rassismis, homofoobias ega võõravihas. Võib täiesti kindel olla, et kui kamp vene noori peksab Lasnamäe sügavustes neegri läbi, öeldes talle “jobannõi negr”, siis see võib saada küll kohtulikult karistatud, kuid ei jõua kunagi eestikeelsesse peavoolumeediasse rassismijuhtumina, ega ka sama juhtum, kui peksa saab homo. Sarnane juhtum eestlastega peaosas aga muudetaks rahvusvaheliseks sündmuseks.
Sellist vahettegemist tõestavad kaks juhtumit. Päris kindlasti ei teinud küüditamise aastapäeval Vabaduse väljakul mälestusküünlaid jalgadega peksnud venelaste seltskond seda huligaansusest, nagu väitis ametlik versioon, vaid põlgusest ja vihast eestlaste vastu. Ometigi muudeti see vahejuhtum purjuspäi tehtud teoks ega lubatud tegelikku põhjust otsides “õhutada rahvastevahelist vaenu”.
Sama juhtus ka Deniss Metsavase reeturlusjuhtumi puhul, kui osa ühiskonnast leidis, et vene taust on põhjus täiendavaks julgeolekukontrolliks teatud riigiametitesse astudes – on ju nemad kümnete niitidega seotud nii ajaloolise kodumaa ja nõukogude korra kui ka Suure isamaasõja ja “vabastamise” ülistamisega. President Kaljulaidile polnud see piisavaks põhjenduseks, kõik olevat tema “oma inimesed”, keda diskrimineerida ei tohi. Ei teagi, kas mängus on rohkem vasakliberaalne poliitkorrektsus või Eesti liberaalsete poliitikute hirm uue pronksiöö ees, aga venelased on suuresti puutumatud.
Lõppjäreldusena võib öelda, et pole neil venelastel Eestis viga midagi, neil on poliitiline võim, vene keel hõivab üha suuremat keeleruumi, demograafiline olukord muutub venekeelsete slaavlaste kasuks ja liberaalne süsteem kaitseb poliitkorrektselt kõike seda süsteemi. Kui miski venelasi veel “diskrimineerib”, siis mitte enam eesti rahvuslus, keel ja kultuur, vaid vasakliberaalne Lääne ühiskonnakorraldus, mis veristab ka “natsionalistlikku” põlisrahvast, ja venelasigi tahab unistustes homo- või sooneutraalseteks eurooplasteks muuta.
UU