19.11.2020
NordPool varastab rahva taskust raha. Pilt on illustratiivne.
Ideoloogiliseks ühenduseks muutunud Praxisest lahkunud Tarmo Jüristo väide, et uus liberaalset maailmavaadet propageeriv sihtasutus luuakse vastukaaluks väga hästi organiseeritud ja rahastatud konservatiivsetele kodanikuühendustele, mitte spetsiifiliselt abielureferendumile ei-häälte kogumiseks, on demagoogiline, sest mingit vaakumit ideoloogilisel maastikul pole. Pigem on kõnekas lause ERR-i uudisest: rahastajatega on Jüristo sõnul olemas põhimõttelised kokkulepped – ehk siis tegu on raha kogumisega referendumivastaseks kampaaniaks.
“Eestis on terve hulk inimesi, organisatsioone, kes igapäevaselt tegutsevad selle nimel, et see (avatud ja võrdse ühiskonna poole liikumine – ERR) ei juhtuks, et see liiguks teises suunas. Siis tuligi mõte, et loome midagi vastukaaluks, ja see referendum oli käimalükkav impulss,” lausus ta.
Liberaalid uusi kodanikuühendusi tegelikult ei vaja, neil on terve plejaad igasuguseid ideoloogilisi organisatsioone juba olemas: Eesti Inimõiguste Keskus, LGBT Eesti, Feministeerium, “Kõigi Eesti”, “Jah vabadusele, ei valedele”, Pagulasabi, Mondo ja nii edasi. See tähendab, et konservatiivsele ideoloogiale vastuseisjaid on maa ja ilm, ning suur osa neist saavad ka riigilt raha. Kusjuures veel valitsuse ühe osapoole ehk KE ministri Tanel Kiige toel.
Ega ka praegune riigivõim konservatiive soosi, sest kaks osapoolt selles on liberaalid ja nn eurokonservatiivid. Abielureferendum on koalitsioonileppes kirja pandud EKRE algatus, mis Keskerakonna ja Isamaa pärast võiks ka olemata olla. Konservatiivsed ühendused sõdivad ka tänases Eestis oma olemasolu ja hakkamasaamise eest ise oma jõududega.
Jüristo ei täpsusta, kes on need “väga hästi organiseeritud ja rahastatud” kodanikuühendused, kuid peab ilmselt silmas ennekõike sihtasutust Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Organiseeritus on sellistes ühendustes saavutatud väga pika tööga võitluses “euroopalike väärtuste vastu”, aga rahastuse osas on suuresti tegu poolehoidjate ja mõttekaaslaste toetusega.
Konservatiivsed ühendused on tekkinud “liberaalsete väärtuste” pealetungi algusaegadel, mil “uut normaalsust” soosis ka reformierakondlik riigivõim – kooseluseaduse pealetungist 2014. ja migrantide pealesurumisest 2015-2016. aastatel, mil neile tuli kuidagi vastu seista.
Jüristo väidab, et tema poliitprojekt ei muutu erakonnaks – ega olegi mõtet, sest Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid juba on seda ideed ajamas. Samas on põhjendus “midagi püsivamat kui lihtsalt millegi vastu protesteerijate seltskond” samuti kuidagi vähelubav – “Kõigi Eesti” üritas lauluväljakule rahvast kokku ajada, noorsotsid korraldasid geipeo, vihased valged vasakliberaalid proovisid kohalikku BLM-i luua, aga ei taha hästi õnnestuda ju.
Liberaalsel maailmavaatel on Eestis ülimalt hästi korraldatud võrgustik, mis ulatub ka võimustruktuuridesse ja uut lüli sinna vaevalt vaja on. Pigem on Jüristo projekt mõeldud rahade kantimiseks, millega siis abielureferendumit ja teisi konservatiivseid ettevõtmisi takistada.