26.11.2020
Ka Eestis arvati maskid kõikvõimsad olevat. Pilt on illustratiivne.
„2005. aastal ilmus eesti keeles Jack Vance’i jutt „Kuukoi”, kus kirjeldatakse planeeti, mille kõik elanikud kandsid kogu aeg maski („The Moon Moth”, 1961; A. Nikkarevi kogumikus „Aphra”). Tõepoolest kogu aeg, nii et isegi sealviibivad maalased tundsid end mõne aja pärast maskita justkui alasti ka saatkonna siseruumides. Mask pidi vastama inimese positsioonile ja igas olukorras tuli kõnet saata ainuõigel muusikariistal ainuõigel viisil; eksimusele järgnes surm.
Juhiksin veel tähelepanu tollele huvitavale detailile (et kõnet tuli saata muusikariistal) – kui kõik inimnäoga seotu, inimestevahelise kommunikatsiooni ja tegelikult laiemalt inimteadvuse kui sellise arengus ülioluline suhtluskanal ära lõigatakse, on vaja asenduseks mingit täiendavat meediumit. Tollal valis autor muusika(riistad) sellepärast, et loo kirjutamise ajal oleks kõige arvutustehnikaga seotu sissetoomine teinud selle liiga kohmakaks.
Tookord tundus see toreda ideena, aga ikkagi ülevõlli võimatuna, et selline ühiskond kuidagi tekkida ja areneda oleks saanud. Täna… nojah…
Ainult et kas me sellist ühiskonda tahame?
Enne, kui püüda analüüsida, mis oleks õige käitumine, tuleb ikkagi korra üle käia põhiline. Ja esimeseks, nii tobe, kui see ka pole – kas Covid-19 on üldse olemas? Meenub lapsepõlve mõtteharjutus, kas „välismaa” ikka üldse on olemas? (Ei tasu naerda, Nõukogude Liit oli ikka päris kõvasti valvatud vangla. Muide, sel teemal on venelased ise ulmet kirjutanud.) Selline mõte ei kanna mitte kuidagi, sest – teadjate ring on liiga suur. Ehk siis ka väide, et kõik arstid, ajakirjanikud ja valitsejad valetavad, kuulub ikkagi meditsiini valda.
Kas mask aitab? Muidugi aitab. Seda infot peaks nüüd igal pool mägede kaupa olema, nii et korrata pole mõtet, ent tuleb aru saada paarist asjast – mask ei garanteeri absoluutset kaitset (keegi pole seda väitnudki) ja see on vaid üks komponent abinõude süsteemist, et saada nakkuskordaja R alla ühe.
Miks on oluline nakkuskordaja R alla ühe saada? Selle kordaja enda kohta ilmus ERR Novaatoris mõne aja eest asjalik kokkuvõte, mille veel lühem kokkuvõte on, et kui see on üle ühe, siis haigete arv kasvab. Kasv on eksponentsiaalne, nii et neile, kes matemaatikat õppinud – või täpsemalt, sellest midagi aru saanud –, ei ole vaja pikalt seletada, kuidas olukord võib väga ruttu kontrolli alt väljuda.
Miks on vaja olukorda kontrolli all hoida, st kas poleks lihtsam lasta haigus kõigil läbi põdeda? Suremus on ju tegelikult noorte ja tervete hulgas nii väike, et näiteks langevarjuhüpe on palju riskantsem. Ja vanad ja haiged las siis isoleerivad end kui tahavad, miks teised peavad kannatama?
Jah, see on küüniline mõtteviis ja lubatagu vastata sama küüniliselt – esiteks valitsevad ühiskonda vanad ja haiged ning teiseks vajab päris suur osa ka suhteliselt noori ja terveid seda haigust põdedes mingil hetkel lisahapnikku ja selliseid intensiivravikohti on piiratud hulgal ja seega lastakse kogu sel epideemial niimoodi tasapisi vinduda, otsides õiget tasakaalu – et ühiskond veel töötaks, aga haiglakohti jätkuks.
Saagem aru, et ühiskond peab tööle jääma! Kust lõpuks tulevad needsamad intensiivikohad ja kasvõi maskid? Rääkimata sellest, et peatatud ühiskond hakkab kaotama elusid (depressioon, alkoholism, enesetapud…) Tõsiselt ka – liiga lukku pandud ühiskonnas ületavad ühel hetkel muud kahjud Covidi omad ja tegelikult mõistab rõhuv enamik maailmas juhtpositsioonidel olijaid seda suurepäraselt; ja on ju näha, et kui kevadel valitses hüsteeria, siis nüüd kaalutakse iga piirangut tõsiselt.
Selle jutu mõte on, et lühemas perspektiivis ei tasu endale vähemalt maskist (maskikandmise kohustusest) probleemi teha. Pigem leidke endale sobiv mask – näiteks kui vanad aluspüksid tagurpidi pähe tõmmata, siis formaalselt on suu ja nina kaetud ja hingamist ei takista see üldse ja kõige tähtsam – edastab õige sõnumi, mida kandja maskikandmise kohustusest arvab.
Järgmises ajahorisondis ootavad kõik vaktsiini. Kui seda suudetakse järgmise aasta esimeses kvartalis piisavalt toota, on Covid-19 jama läbi ja saab sellele õnnetule 2020. aastale joone alla tõmmata.
Pikemas perspektiivis tuleb hakata lappima kogu selle hiinlaste kokkukeeratud jama kahjusid. Majandus on viletsas seisus ja olgem ausad, haridusse tehtud auk annab arvatavasti veel tükk aega tunda. Prognoosida võib kuritegevuse kasvu (mida, muide, soodustab ju maskide igapäevasus). Ainus võib-olla positiivne moment on, et esiteks viidi läbi õppused, kuidas käituda pandeemia korral, ja järgmisele koroonaviiruse modifikatsioonile on lihtsam vaktsiini leida.
Me peame harjuma, et XXI sajand tuleb hoopis teistsugune kui XX sajandi teine pool – kus elu näis ikkagi kogu aeg paremaks minevat. Juba 50 aastat tagasi ennustati, et kõigi protsesside jätkudes hakkab selle sajandi 20-ndatel Kagu-Aasiast hädasid tulema. Praegune oli siis esimene.
Me peame harjuma, et inimesi on Maa jaoks liiga palju. Oleme nagu kanafarm või lõhekasvandus – tihedalt kokku pressitud solgitud keskkonda, nõrgad ja haiged – nii et iga lahtipääsenud viiruseäbarik võib platsi puhtaks lüüa.
Istumegi tulevikus igaüks oma isolaatoris, kust välja läheme kaitseülikonnas, ja suhtleme üksteisega emotikonide ja kõllide vahendusel?
Jutt algas maskist – see on pisiasi. Mõtlema peab, kuidas me elame sajandil, mil ühel hetkel võib tekkida küsimus, millised miljardid täpselt surema peavad.“
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
