11.12.2020
Rain Epler
Keskkonnaministriks nimetatud RAIN EPLER (43) on Kagu-Eesti juurtega mees, kes teinud rahvusvahelist karjääri kindlustusäris ja pannud oma kodutalus Pühajõel püsti pruulikoja.
Astusite ametisse novembri keskel. Mis on tulisemad teemad, millega tegelema hakkate?
Avalikkuse jaoks on kõige kuumem teema muidugi mets. Käib metsasõda, kus looduskaitsjad ja töösturid on vastandunud. See on teema, millest ei saa üle ega ümber ning sellega tuleb tegeleda.
Teiseks, jäätmete teema.
Lisaks saan aina rohkem signaale, et tähelepanu vajab kalandust puudutav.
Ja muidugi kõik see, mis on seotud Euroopa roheleppe ning sealt tulevate algatustega – see on raam, milles me toimetame ja eks meil on kindlasti oma sõna öelda, kuidas üks või teine initsiatiiv realiseeruma peaks. Aga osa asju on juba kokku lepitud ja peab vaatama, kuidas neid mõistlikumalt ellu viia.
Mis metsaga teha? Emotsioone on palju, kuidas osapoolte vahel kokkuleppeni jõuda?
Praegu tundub üheks murekohaks või tülide põhjuseks olevat see, et puudub kokkulepe alusandmete osas. Erinevad osapooled kasutavad väitluses mõnevõrra erinevaid andmeid. See on üks koht, millega tuleks kohe tegeleda.
Tänapäeval on paratamatult nii, et iga osapool leiab endale vaidluses mõne teadlase, kes tema väiteid kinnitab.
Ikkagi, miks see teema nii emotsionaalne on? Osa inimesi tahab lageraide täielikult keelata, osa ütlevad, et mets kukub ilma majandamiseta niikuinii kokku.
Ma arvan, et tulebki laiemalt ühiskonnas kokku leppida, kus on tasakaal. Tasakaal selle vahel, mis on majandatav ja mis on rangelt kaitstav. Selle vahele jäävad erinevate piiranguastmetega alad. Meil ei maksa kalduda ei ühte ega teise äärmusesse, tuleb saavutada mõistlik kokkulepe, et meil oleks jätkuvalt metsa, kus inimesed saavad jalutada ja linnulaulu kuulata, ja metsa, mida saame majandada, sest on ju mets meie olulisemaid loodusvarasid.
Teine terav teema on näiteks fosforiidi kaevandamine, millest kunagi algas fosforiidisõda, aga kus nüüd on uued tehnikad ja uued meetodid. Pluss põlevkivi.
Fosforiiditeema läheb emotsionaalseks juba siis, kui keegi ütleb sõna „uuringud“. Paljud inimesed leiavad, et kui juba uuritakse, siis pole enam pääsu, küll siis kaevandama ka hakatakse. Mina sellist arvamust ei jaga, ma leian, et meil tuleb kursis olla sellega, mis maapõues on. Seda tuleb uurida, seejuures mitte tonti näha ja karta, et kohe läheb kaevandamiseks.
Põlevkivi on elektritootmise mõttes tänases roheleppe raamistikus tulevikuta. Kui aga vaadata õlitootmist või muid huvitavaid ideid põlevkivikeemia osas, siis neid ei heidaks esimese hooga kõrvale.
Ega see nii lihtne ka ei ole, et ühel päeval paneme uksed kinni ja enam põlevkiviga ei tegele. Ainuüksi sotsiaalses mõttes pole see teostatav.
Palju on juttu alternatiivenergiast. Tuule- ja päikeseenergia, tuumajaam, vesinik…
Siin on oluline jälgida, et me maha ei jääks, eriti vesinikuenergeetika arendamisel. Kogu maailmas sellega aktiivselt tegeletakse ja nähakse perspektiivi. Eesti peab õigel hetkel rongile hüppama.
Kui taastuvenergiast rääkida, siis on hakatud suure hooga tuult ja päikest kasutama. Ent arvatavasti ei olegi nii kaugel aeg, kui hakkame muretsema selle keskkonnamõjude üle, eriti kui mõelda kasvõi nende seadmete utiliseerimisvajadustele. Lisaks on terve hulk tehnilisi probleeme ning ainult tuule ja päikesega ei suuda me oma energiavajadust rahuldada.
Rääkides kliimast ja kliimasoojenemisest, siis kas see on paratamatus või saab inimene siin midagi ära hoida?
See on tõesti üks suur peatükk. Tegelikult ju väga olulisi vaidlusi kliima muutumise üle ei ole. Vaidluse tulipunkt on pigem seal, kas ja milline on inimese mõju. On hulk inimesi, kes mõtlevad, et me võime hoolimatult loodusressursse kasutada ja sellest ei juhtu midagi, kuid vähem upsakad pole ka need, kes arvavad, et inimene suudab maakeral toimuvaid protsesse suurelt muuta või suunata.
Mõnedel inimestel on suhtumine, et nemad kavatsevad jätkata ressursside hoogsat kasutamist, aga ülejäänud ilmarahvas peaks samal ajal koomale tõmbama ja oma elustiili muutma. Ma arvan, et selline mõtteviis kätkeb endas ohtusid.
Ja siis astuvad mängu kliimahüsteerikud…
Mõõdukus tuleb alati kasuks igas eluvaldkonnas. Paraku, inimesed, kes on sattunud ühte äärmusesse, hakkavad midagi parandades liikuma teises suunas, kuid ega see pendel ei peatu keskel, optimumis, vaid ikka jälle teises äärmuses.
Te jõudsite ministriametisse rahandusminister Martin Helme nõuniku kohalt. Mis need valdkonnad täpsemalt olid, millega te varem tegelesite?
Noorena sattusin kindlustusmaailma, kus töötasin aastaid erinevates rahvusvahelistes ettevõtetes. Muuhulgas viis see töö mind Rumeeniasse, kus olin Kesk- ja Ida-Euroopa IT- ja operatsioonide juht suures kindlustusmaaklerkompaniis Aon.
Siis kutsuti mind Eestisse Briti kindlustushiiu RSA juurde. Kui RSA müüs oma üksused maha, oli korporatiivelu end minu jaoks ka ammendanud. Oli rõõm alustada vahelduseks omal käel väikest ettevõtlust pruulikoja näol.
Tegemist on Pühajõe pruulikojaga teie enda kodutalus Võrumaal ja see kujutab endas sisuliselt perefirmat.
Mõte läks käima inspireerituna naabrimehest, kes tegi kodus väga head õllet. Otsustasin ka ise hobi korras kätt proovida. Tegingi mõned laarid ja tuli täitsa õlle moodi õlu. Sealt edasi tuligi mõte pruulikoda teha ja täiesti ametlikult õlle turule tuua.
Tänaseks on kõik tasakesi kasvanud. On olnud väga põnev. Ühelt poolt olen töötanud suurtes rahvusvahelistes korporatsioonides, kuid päriselu jääb seal paratamatult varjule. Selles mõttes on väikeettevõtja elu teistmoodi tore.
Õlut on tore teha – protsessi lõpuks saab midagi päriselt valmis. Hästi on tasakaalus ka füüsiline töö ja inimestega suhtlemine.
Vahepeal tegime erinevaid katsetusi ja turule on tulnud kokku paarkümmend sorti. Põhisortimendi leiab näiteks Selveri ketist üle Eesti, samuti Võrumaa kaubanduses. Katsetamisrõõmu on palju olnud, tuttavatelt ja konkurentidelt uuritud ja vastavat kirjandust loetud. Väga lahe ja orgaaniline arenguprotsess on olnud.
Muutus ellu tuli küllalt kiiresti ning kuna tegemist on pereettevõttega, siis abikaasale langeb nüüd suurem koormus paberimajandusega. Minul endal nüüd mõnda aega enam õllepruulimiseks aega ei ole.
Kas on veel hobisid?
Kui teha aktiivset tööd ja kasvatada kolme last, siis liiga palju aega hobidega tegelemiseks ei jää. Aga üks asi, mida ma jõudumööda olen pusinud, on karmoška, mille sain viis-kuus aastat tagasi kingituseks, ja seda ma kääksutan heal meelel. Noorena õppisin akordionit muusikaklassis ja mängin vahel sedagi.