19.06.2016
malle pärn
Järjest rohkem tundub mulle, et demokraatia ei ole kaugeltki parim ühiskonnaelu korraldamise vorm, sest tekitab palju rohkem sisemisi vastuolusid kui näiteks valgustatud monarhia.
Suur osa rahvast tormab omavahel kaklema võimu pärast, ja selleks kasutatakse sageli alatuid vahendeid. Vastaseid tehakse maha, laimatakse, sildistatakse, provotseeritakse, nende kõnedest kistakse välja üksikuid lauseid, mis pööratakse nende vastu.
Monarhias tuleb teha seda, mida monarh ütleb. Lihtne ju? Kui oledki vastu, siis omaette, vaikselt, või ausalt põranda all. Mis on lubatud, see on lubatud, mis keelatud, see keelatud.
Demokraatias, teoreetiliselt, on kõik võrdsed, ja kõigil on sõnaõigus. Tegelikkuses see muidugi nii ei ole, sest demokraatias, nagu ta meil kehtib, on sõnaõigus vaid neil, kellel on õnnestunud saada parlamendis ülekaal. Võid ju öelda, et see, mida tehakse, on vale, aga enamlased ütlevad, et sa eksid, see ei ole nii.
Normaalsed poliitikud oleksid õnnelikud opositsiooni arukate ettepanekute üle. Meil käib parlamendis justkui sõda: kui sa pole meiega, kui sa kritiseerid meie tegevust, meie plaane, siis oled sa meie vaenlane, ja me EI KUULA, mida sa räägid! Saadikud lähevad isegi saalist välja, et mitte kuulda opositsiooni ketserlikke kõnesid.
Ometi on ka opositsiooni valijad osa Eestist, sellest tegelikust Eestist, mitte Toompea Eestist, mis aina kuulutab, et ta teeb midagi või on valmis millekski, mille vastu rahvas vihaselt protestib. Võimuhaldurid peavad arvestama KOGU Eestiga, mitte ainult oma valijatega, mitte ainult oma isikliku toiduahelaga!
Demokraatia takistab ühiskonna arengut. Debiliseerib tsivilisatsiooni, nii-öelda. Ükskõik kui hea on kellegi algatus, ikka leidub neid, kes vihaselt selle vastu on, sest neile näib, et see võib põhjustada neile isiklikku kahju. Ketserile silt peale! Paraku ei oska mitte kõik valijad seda mängu läbi näha.
Demokraatlik riik peaks ennekõike harima oma kodanikke demokraatia aluste ja põhimõtete osas – seda ta ei tee, sest see pole kasulik nendele, kes plaanivad ära kasutada demokraatia nõrku kohti. Teadmatute kodanikega on võimalik manipuleerida, haritutega ei ole see nii lihtne. Targad hakkavad ju vastu. Nad oskavad lugeda.
Miks küll inimene ei saa aru, et ainult ausas või(s)tluses on võimalik midagi väärtuslikku saavutada? Mis on küll inimesed nii rängasti ära rikkunud, et nad ei mõista enam elementaarseid tõdesid?
Inimese AU ei ole enam väärtus, selle asemele on nüüd loodud MAINE, mida võimule pürgiva isiku jaoks kujundatakse kunstlikult, väljastpoolt. Justkui õhust. Jällegi enamasti pettuse ja kavalusega, kuni igasugu küsitluste manipuleerimiseni välja. Uskuge meie sõnu, mitte meie tegusid, ütlevad manipulaatorid. Ja mitte teoloogilises mõttes. Sest teoloogilises mõttes on sellel lausel positiivne sisu. Kas seletan?
Kui usklik inimene ütleb: käige minu sõnade, mitte mu tegude järgi, siis ta tunnistab, et tema ei ole täiuslik, et ta võib oma tegudes eksida, aga sõnad, mida ta vahendab, on Jumala sõnad, seega usaldusväärsed. Tagasihoidlikult tunnistab ta, et teised võivad olla temast targemad ja paremad, ja suuta Jumala sõnade järgi käia paremini kui tema.
Manipulaator ütleb ka, et kuula mu sõnu, ära vaata mu tegusid, sest tema varjab oma inetud teod ilusate sõnade taha.
Mahatma Gandhi ütles, et vahend ja eesmärk on kattuvad mõisted. Ei ole võimalik ebapuhaste vahenditega saavutada puhast eesmärki. Sest kui see on kätte saadud, siis on see algselt puhas eesmärk juba ebapuhastest vahenditest rikutud, ja inimesed, kes läksid kompromissile kurjusega, et saavutada üllast eesmärki, on ka ise sellest kurjusest rikutud. Kurjus võtab alati oma osa, jätab alati jälje, tema sööt on alati õngekonksu otsas. Ja sealt ei ole pääsemist, see konks jääb kurku kinni.