18.12.2020
Kooliõpetaja jõhker tapmine islamiäärmuslase poolt pani Prantsusmaa mõtlema.
„Kollaste vestide“ ja islamiseparatismiga maadlev Prantsusmaa peaks varsti ära näitama, kas Euroopal on võimalik tupikteelt kõrvale pöörata.
Euroopas tasub jälgida Prantsusmaa arenguid, sest just seal on viimastel aastatel avaldunud huvitavad sündmused – alates sotsiaalsest konfliktist „kollaste vestidega“ kuni praeguse vastasseisuni islamiga.
Prantsusmaa on liberaalse ideoloogia sünnimaa – see sündis 1789. aasta Bastille ründamise leekides ja on giljotiinide alt voolanud verega omal moel ära märgistatud.
Ometigi on liberalism olnud ja on siiani vabaduse sümboliks ning see tõmbab siiani kogu inimkonda. Paraku kaob nii Euroopast kui kogu maailmast klassikaline liberalism ja see asendub neomarksismist nakatunud vasakliberalismiga. See on ka surmahoop Prantsuse revolutsiooni ideaalidele.
Põhjus on väga lihtne – enam ei ole vabadus seotud kohustustega, vaid sellest on saanud ood ihadele, kapriisidele, nõrkustele ja perverssustele, täpsemalt anarhia. Vabaduse järele ihalejad ei leia enam seda, mille järgi on alati tuldud.
Islami ja liberalismi konflikti Prantsusmaal on püütud väga poliitkorrektselt kujutada – justkui oleks valdav islamimõõdukus ja kõik rikub ära väike, kuid agressiivne islamiäärmuslus. Kui viimast poleks, oleks Prantsusmaal selle arvamise järgi kõik ilus ja rahulik.
Probleem on palju suurem. Esiteks, Prantsusmaale on kolinud liiga suur moslemikogukond. Võib-olla mitte suur prantslaste kui põlisrahvaga võrreldes, kuid liiga suur, et integreerumisprotsess enam töötaks.
Lihtsustatult – kui moslemimigrandid ei leia piisavalt põhjust lõimumiseks, on neil koht, kuhu naasta, et olla taas juurte juures, ning selleks ei pea Prantsusmaalt lahkuma. Selleks on olemas kompaktsed islamikogukonnad.
Need kogukonnad on paisunud sedavõrd suureks, et nad on asunud integreerumist takistama – neis on juba kodumaa reeglistik, mis reguleerib inimeste eluolu.
Noor marokolanna tahaks ehk Prantsusmaale tulnuna tõesti nautida euroopalikku naiste vabadust, aga sageli ei saa. Kui ta hoiab ühendust kodumaise kogukonnaga, hakkab see talle reegleid ette kirjutama. Kui ta aga jõuab Prantsusmaale koos perekonnaga, ütlevad isa ja vennad talle, kuidas käituda. Ning nähes euroopalikke kombeid, ei luba need kohe kindlasti tal miniseelikus tänavale minna.
Praegu võimutsev vasakliberalism takistab migrantide integreerumist veelgi rohkem, sest sinna on ilmunud nähtusi, mis on väga tugevate traditsioonidega islamiühiskonnale veelgi vastuvõetamatud. Isegi kui mõõdukas moslem on valmis aktsepteerima euroopalikke väärtusi, sealhulgas naiste õigusi, takerdub nende lõimumistahe kohe kindlasti, kui nad näevad tänavatel sooneutraalseid olevusi või geiparaadi ülinapis nahkriietuses meestega. Nad lihtsalt ei seedi selliseid nähtusi ära.
Arabist Otto Jastrow on kirjeldanud seda, kuidas araabia noored on avastanud, et Lääne ülivaba ühiskond on neile pettumuse valmistanud – liiga kontrastne on see nende oma ühiskonnaga. Ilmselt kohaneks nad paremini Ida-Euroopas, kus on traditsioonilist ühiskonda rohkem säilinud (aga seal ei taheta neid just selle ühiskonna säästmise pärast), Lääne-Euroopa aga on oma lõtvusega liiga šokeeriv.
Euroopa valupunkt on see, et moslemid on hakanud Euroopat liiga laostununa ja allakäinuna nägema. Ega nad seepärast sealt lahku – nad hakkavad elama oma ühiskonnas ja seda laiendama. Jutt ei käi mitte isegi šariaadiühiskonnast, vaid lihtsalt oma ühiskonnast.
Kui liberaalne ühiskond ei anna moslemitele seda, mida nad tahavad, hakkavad nad radikaliseeruma. Protsess on kiirem, kui Prantsuse ühiskond islamit veel mingil moel pitsitab või koguni nende prohvetit solvab, mis on tegelikult selle euroopaliku riigi õigus.
Vasakliberaalsed väärtused on teistele kultuuridele vastuvõetamatud
Vasakliberalism on vahed Lääne-Euroopa elulaadi ja tulijate mentaliteedi vahel nii suureks käristanud, et paralleelühiskonnad muutuvad üha kontrastsemaks. Hea näide on Rootsist, kus kohalik feministide partei osakond kolis Malmö moslemilinnaosast kaugemale, sest naisõiguslased ei julgenud enam koosolekutele tulla.
Vasakliberaalsete „euroopalike väärtuste“ üks paradokse ongi see, et kuigi need toetuvad globalismile ja multikultuursusele, toimivad need ainult selles samas euroopalikus, valges ühiskonnas. Rootsi naised on feminismi mõttes vabamad maailmas, aga nad ei suuda seda pakkuda sealsetele mosleminaistele, mida tõestab somaallanna Mona Walteri juhtum.
Vihased valged vasakliberaalid ülistavad praeguste Black Lives Matter aktsioonide käigus musta rassi ning laulja Bono on koguni arvanud, et mustade kätte tuleks anda kogu maailma valitsemine – ometigi on nende vasakliberaalsete „väärtuste“ ainus pidepunkt seesama valge ühiskond.
Euroopasse tulevad moslemid on väga tugeva traditsioonilise kultuuritaustaga ega võta ka mõõdukuse puhul üle seda vabaduste virrvarri, millel pole mingit vundamenti – praegused „euroopalikud väärtused“ ei tugine ühelegi alusele.
Aafriklastega on ehk pisut teisiti – nemad on rohkem loodusrahvas ning Euroopasse tulek on neile seiklus, seda just neile kümnetele tuhandetele üle Vahemere tulijatele. Nad võtavad „euroopalikud väärtused“ omaks ainult selles mastaabis, kus need annavad neile piiramatu vabaduse teha mida iganes, mida nad tugevas hõimuühiskonnas teha ei saa.
Kui need „väärtused“ aga kord neile koormavaks muutuvad, hülgavad nad need sama lihtsalt kui eestlased pesid kord maha ristivee. Aafrika kogukond kasutab Lääne-Euroopas ära sealsed vabadused, aga ta pole nende edasiviija. Must Manner on tegelikult traditsionalismi kants, nagu ka islamimaailm.
Kas Saharast lõunas on mõnda riiki, kus valitseks ideoloogiline võim? Ei, enamasti on tegu aafrikaliku hõimuühiskonnaga, kes püüab edutult üle võtta Lääne demokraatia mudelit, see aga lõpeb korruptsioonis ja sageli ka kodusõdades.
Eesti jääb Euroopa-kesksesse maailma, kus liberaalset demokraatiat ja läänelikku elulaadi kujutatakse maailma keskpunktina. Tegelikult elavad Venemaa, Hiina, India, moslemimaailm Indoneesiast Marokoni, Jaapan ja paljud teised maad oma kultuurimaailmas ega hooli eriti euroopalikest uusväärtustest.
Need kehtivad ainult Euroopas, eriti Lääne-Euroopas, Põhja-Ameerika kahes valdavalt valges riigis (USA, Kanada) ning Austraalias ja Uus-Meremaal. Teised teevad rahvusvahelises plaanis ainult näo, et austavad Lääne demokraatlikke väärtusi, tegelikult aga elavad oma elu.
Muu maailm elab oma elu
Maailmas mastaabis on Euroopa Liit arvestatav ainult majanduslikult, ideoloogiliselt aga naerdakse tema üle nii Venemaal kui islamimaailmas. Trumpi-Ameerika näitas oma jõudu sellega, et pani näiteks suhted Hiinaga paika – Trump ütles Pekingile, et nende hiiliv invasioon maailmas saab tõkestatud.
Bideni-Ameerika läheb tõenäoliselt tagasi pehme lähenemiseni rahvusvahelistes suhetes, üritades taas vasakpoolseid ja paduliberaalseid „väärtusi“ Kolmandasse maailma eksportida. Vaevalt et keegi neid enam soovib, pigem saavad Venemaa, India ja Hiina näilise demokraatiaga nõustumise tagant jätkata invasiooni, millele Trump piirid pani.
Praegu on ka kliimavõitlusest näha, et see on ennast piirava Euroopa ja Põhja-Ameerika eralõbu – teised lubavad suure suuga kõike kaasa teha, aga talitavad ikkagi omasoodu, leides tuhat vabandust, miks kliimameetmete rakendamine neil ei õnnestu. Kuigi nad ei tahagi seda kaasa teha.
Miks peaks paljude rahvuste, keelte, usundite ja kultuuridega India üle võtma liberaalsed väärtused? Need tekitaksid seal ainult anarhiat. Sama oleks ka Hiinas, Venemaal, Aafrikas ja mujalgi, kus kultuuriline taust soosib pigem autokraatiat. Liberaalne demokraatia võib ainult Läänele ahvatlev tunduda ja ehk ka Kolmanda maailma inimestele, kes võivad Läänes ära käia, kõike seda nautida, aga pöörduvad lõpuks ikkagi oma juurte juurde, sest neil on aluspõhi.
Euroopa teeb selle suure vea, et lubab oma liberaalsete väärtuste ja vabaduste juurde inimesi, kelle võib see näiline vabadus tunduda ahvatleva virvatulukesena, kuid kes siiski avastavad, et tuhandete aastate pikkuste traditsioonidega ühiskond on väelisem. Nad ei lähe koju, vaid toovad selle ühiskonna Euroopasse. Vasakliberalism suretab ise ennast alt välja.
Vasakliberaalid on suutnud euroopaliku maailma uskuma panna, et nüüd on vaja ühiselt ennast kätte võtta ja maailm paremaks muuta, kuid see on täpselt samasugune üritus, nagu oli bolševike soov ehitada üles kommunism, kus kõik on võrdsed ja õnnelikud. Kõik me teame, mis sellega sai.
Maailm ei näita vähimalgi määral tahet inimlikuks muutuda, nagu polnud inimkonnal seda tahet ka kaks tuhat aastat tagasi Jeesus Kristuse väidetava maalviibimise ajal. Miks peaks see praegu juhtuma, millised on eeldused selleks?
Maailma muuta on raske kui mitte võimatu
Multikultuursus näiteks ei toimi. Erinevate kultuuride kohtumine pigem ei rikasta, vaid tekitab konflikte. Rahvad, rassid ja kultuurid pole kusagil eriti segunenud. Migrandiühiskonnas USA-s on endiselt olemas Chinatown`id, neegrigetod, juudi, latiinode ja paljude teiste rahvaste linnaosad.
Viie aasta eest rändekriisi alguses levis ka eesti noorte seas arvamus, et 50 aasta pärast pole rasse olemas, kõik olevat ühtlaselt šokolaadipruunid. Tänaseks on see idiootsus hajunud. USA-s on olemas küll rassilised segapered, kuid ei valge ega must kogukond pole ühte sulanud, vaid mustad eelistavad abielluda omasugustega ja samuti valged.
Eestis on näiteks olemas eesti-vene segapered, kuid needki on pigem erand kui normaalsus, sest pigem tõmbab sarnane sarnast kui erinev erinevat. Lisaks ei tähenda kahe kultuuri segunemine mitte mõlema kultuuri tugevnemist, vaid vastupidi, lahjenemist, pigem isegi uue subkultuuri teket.
Praeguses Euroopa migratsioonilaines on näha vaid seda, kuidas paljud eurooplannad heidavad ühte aafriklastega, kuid sellel on taga vaid mõlemapoolne lõbu. Aafriklased abielluvad eurooplannadega siiski harva, veel harvem moslemid. Migrantidel on taga oma traditsioonid, kultuur ja kombed ning eurooplannast minia pole moslemi ja aafrika peredes oodatud.
Euroopaliku ühiskonna omapäraks on veel ka tugev naisõiguslus, mis ulatub meestevihkajaliku marufeminismini ja saab toetust homoseksualismilt. Seetõttu tunnevad paljud valged euroopa mehed ennast hüljatuna. Traditsiooniliselt on sel puhul võetud naisi teistest kultuuridest, aga vasakliberaalses ühiskonnas ei tööta seegi, kuigi rahvaste segunemine oleks selle ideoloogia järgi oodatud. Kindlasti oleks tuhanded eurooplastest mehed huvitatud kauni araablanna voodisse viimisest, aga võta näpust…
Paraku ei anna saabuvad migrandid tavaliselt oma naistele õigust põlisrahvaga ühte heita, eriti moslemid. Nende puhul loeb esiteks usk ja teiseks tugev traditsionaalsus, kus peresuhted on üliolulised ja tugevad. Vabameelselt kasvanud eurooplasest mees ei mahu sellesse perre ja talle oma tütreid ei anta.
Mingid lõimumisprotsessid maailmas toimuvad, kuid need pole valdavad. „Uusväärtused“ tõmbavad inimesi kaasa, aga need hääbuvad anarhiasse. Liberaalne demokraatia on loonud piiramatud vabadused, kuid läheb nende kaitsmisel totalitarismi meetodite juurde – keegi ei tohi karistuse ähvardusel kritiseerida õigust nõrkustele. Nii läheb maailm tupikteed pidi.
Prantsusmaal midagi toimub ja see on lakmuspaberiks, mis näitab, kas Lääne-Euroopa oskab anda tagasikäiku multikultilollustele ja globalismile, mis on oma hukutavat mõju juba näidanud.
UU
