22.12.2020
Tallinna Tehnikaülikool. Pilt on illustratiivne.
“Tartu Ülikooli legendaarne rektor Volli Kalm avaldas ühes Maalehe usutluses arvamust, et Eestile on kasulik, kui noortel ülikooli õpingud vaid seepärast ära ei jää, et vanematel pole piisavalt raha lapse koolitamiseks.
Ühiskond on seda vaadet jaganud ning alates 2013. aastast on meie kõrgkoolides eestikeelsed õppekavad tasuta. See on õige suhtumine, sest mida väiksem rahvas, seda targemad peavad olema selle liikmed, et säilitada globaliseerunud maailmas oma keel ja kultuur. Vähemtähtis pole ka eesti teaduskeele käibeshoidmine ja arendamine, mis miljonilise rahva puhul on küllaltki problemaatiline.
Eesti vajab haritud ja andekaid inimesi, kes suudaksid 24. veebruaril 1918 alanud maailmamastaabis erandlikku iseseisvusprojekti järgmised sada aastat edukalt jätkata. Ometi on viimasel ajal hakatud üha valjemalt rääkima vajadusest kõrgharidus taas maksustada, sest ülikoolid ei pidavat nigela eelarvega välja vedama.
Sooviga lõpetada tasuta kõrghariduse andmine on esinenud nii Maaülikooli rektor Mait Klaassen, tema Kunstiülikooli ametivend Mart Kalm, kui ka tänaseks juba ameti maha pannud Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo, kellele ometi sekundeerib uus rektor Tiit Land. Kummaline on akadeemiliste ringkondade soov loobuda kergekäeliselt tasuta haridusest, mis on sisuliselt inim- ja sotsiaalne õigus. Kõrgkoolis käimine pole ka ilma õppemaksuta odav lõbu, selle totaalne maksustamine muudab aga kõrghariduse paljudele kättesaamatuks.
Viimastel aastatel on ülikoolide rahastamiseks eraldatud riigi poolt ca 1,2% SKT-st, mis väidetavalt ei kata kõrgkoolide kasvavaid vajadusi. Puudu jäävat arvestuslikult 80 miljonit. Tahaks küsida, miks ei juhtinud kõrgkoolid riigipoolsele alarahastamisele tähelepanu kohe, kui see tekkis, miks lasti olukorral halveneda ning kas tõepoolest ei nähta süüd ka ülikoolide eneste haldusmugavuses ja stagneerunud õppekorralduses?
Riik ei tohi kõrghariduse pealt kokku hoida, kuid ka ülikoolid peavad vaeva nägema.
Peame kõrghariduse nigelasse hetkeseisu suhtuma täie tõsidusega, sest meie riigi jaoks on kõrgkoolide tase eksistentsiaalse tähendusega. Seda võib olulisuselt võrrelda kaitsevõimega, kuhu me ju panustame enam kui 2% SKT-st, millele lisanduvad meie territooriumil baseeruva liitlaste väekontingendi ülalpidamiskulud.
Ka kõrghariduse rahastamine peab jõudma vähemalt samale tasemele. Me ei tohi heita 80 puuduva euromiljoni tõttu tarka Eestit pühkmehunnikusse. Lisaks tuleks riigil kompenseerida külalisõppejõudude palgad. Siis saaksime tuua Eestisse tõelised oma ala maailmakorüfeed.
Meie kõrgharidusmaastik tuleb teraselt üle vaadata, leidmaks võimalikud kokkuhoiukohad. Palju on dubleerimist ja õpet aegunud kavade järgi. Näiteks õpetatakse Eestis arhitektuuri kolmes erinevas kohas. Vabalt võiks arhitektuuri eriala Kunstiakadeemias kaotada ning viia kogu õppe Tallinna Tehnikaülikooli Arhitektuuri- ja urbanistika instituuti, kus pakutav haridus on kvaliteetne ning praktiliste oskuste kesksem.
Kaaluda võiks Kunstiakadeemia sulgemist, sest sealsed õppekavad on võimalik jagada TTÜ, Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli vahel. Hoiaksime kokku hulga administratiiv- ning ülalpidamiskulusid, vabanenud kinnisvara müügist laekunud tulu saaks aga suunata fondi kõrghariduse toetamseks, kuhu teeksid makseid ka Eesti kõrgkoolide teadusloomet tarbivad ettevõtted.
Ülikoolidel tuleb suurendada sissetulekuid teadusmajandusest, millega saab katta kulusid. Eesti kõrgkoolides tehtav teadus peab julgemalt maailma pürgima. Just teadusloome impordis võiksime leida edu võtme. Eesti-sisese teadustoodangu kasvatamisel peaks kõrgkoolidele tulema appi riik.
Miks pidada ministeeriumide juures arvukalt analüütikuid, kes valmistavad ette strateegiaid ning koguvad statistilist ja sotsioloogilist materjali, kui sama töö võiks tellida kõrgkoolidelt? Nii saaks osa riigi halduskuludest suunata kõrgkoolidele ning sellest võidaks nii riik kui ülikoolid. Selline koostöö tõstaks ühelt poolt avaliku halduse kvaliteeti, teisalt suurendaks meie kõrgkoolide sidusust ühiskonnaga.
Ülikoolidel tuleb teha ka järjekindlamat tööd teadus- ja arendustegevuse rahastamiseks läbi Euroopa Liidu raamprogrammide. Kindlasti oleks otstarbekas jätkata Eesti kõrgkoolide juures Euroopa tippkeskuste loomist. Rahvusvahelistumisega on võimalik tuua kõrgkoolidesse lisaraha.
Iga läbimurde puhul on oluline ka inimfaktor. Näiteks aastal 2000 oli TTÜ eelarve kolm korda väiksem kui Tartu Ülikoolil. Riiklike investeeringute maht aga 22 miljonit krooni Tartu 720 miljoni vastu. Täna maailmatasemele jõudnud kõrgkool seisis hääbumise lävel ning liikusid mõtted lõpetada seal doktoriõpe.
Peale seda, kui rektoriks valiti tegus ja võitlev Andres Keevallik, tõusis TTÜ eelarve pidevalt, võrdsustudes sajandi teiseks kümnendiks Tartuga. Aktiivselt kasutati kõiki võimalusi ülikooli tulubaasi kasvatamiseks erasektori annetustest teadus- ja arendustegevuse stimuleerimiseni. Tasub järeletegemist.
Ka praegustel rektoritel tuleks rahapuuduse kurtmise asemel asuda tegutsema nii lobi korras kui ülikooli teadusmajandust turgutades ja säästlikumaid ning loovamaid administreerimismudeleid juurutades. Töö toob tulu, mokalaat närtsitab! Me ei tohi kergelt alla anda ja oma talentide teed ülikooli sulgeda vaid seepärast, et vanemail pole rahakott puuga seljas.
Ei tahaks enam kuulda arrogantsete kõrgkooliametnike väiteid, otsekui oleksid meie noored laisad. 66 % üliõpilastest töötab, et eluga toime tulla. Kergendagem nende olukord, kaasates üliõpilasi tasustatavatesse uurimistöödesse, kus õppimist saab tööga sujuvalt ühildada. Eesti üliõpilaskond koosneb tarkadest, edasipüüdlikest, oma tulevikku rajavatest noortest.
Oleks äärmiselt kahju, kui osa neist peaksid õppe tasuliseks muutumise järel kõrgharidusest loobuma, end õppemaksu pärast segaseks töötama või eluaegse võlakoorma kaela saama. Ärgem karistagem neid selle eest, et poliitikud ja ametnikud ei suuda kõrghariduse rahastamise ja korraldamisega parimal moel hakkama saada!
Eesti kõrgkoolid peavad jätkama tasuta eestikeelsete õppekavadega. Igal probleemil on lahendus, ja tavaliselt lihtsam, kui seda tunnistada tahame.”
Vsevolod Jürgenson, Mustamäe Linnaosakogu liige