26.12.2020
(:) kivisildnik
Eestis on väga vähe vabu päevi ja rahvuspühi on üldse ainult üks – iseseisvuspäev. Meil lisaks sellele ka üks kommunistide-satanistide püha 1. mail, üks ateistlik uusaasta, üks paganlik jaanipäev, üks militaarne võidupüha, üks savisaarlik taasiseseisvumispäev, lisaks neile nelipüha, ülestõusmispüha, suur reede, jõululaupäev ja kaks jõulupüha – seega veel kuus kristlikku vaba päeva.
Paraku on meil ainult kaksteist vaba päeva, kusjuures isegi kristlikke pühi ei ole piisavalt. Ärme unustame, et Euroopas on hoopis teised ja toredamad kombed, näiteks Roomas oli keiser Nero ajal aastas 300 riigipüha, mis ühtlasi olid vabad päevad ja massidele anti ka head paremat süüa. Euroopa alus- ja põhiväärtusi tuleb austada. Keegi vast ei vaidle sellele vastu.
Rahvakalender on samuti tõsine probleem, eelmise okupatsiooni ajal üllitati mingil põhjusel seitsmeköiteline “Eesti rahvakalender” (kirjastus Eesti Raamat 1970–1995). Need arvukad köided on täidetud maagia, õgimise ja muude hirmsate eestlaste kommetega. Näiteks jõulujooming, mida kirjeldab seitsmes köide, algas toomapäeval 21. detsembril ja lõppes küünlapäeval, see tähendab alles veebruaris.
Nii pidutsesid vanad eestlased ja see ei olnud muidugi ainus rahvapüha, kuus köidet on veel. Lähtuvalt vanadest kommetest ja Euroopa väärtustest teen ettepaneku tähistada Kalevipoja sünnipäeva 27.-31. detsembril. See on küll ainult viis päeva, ent sel kombel saame kristlikud ja rahvuslikud pühad ilusti tasakaalu. Jõulude ja muu sarnase ärajätmine ilmselt paljusid ei rahuldaks.
On ilmselge, et Kalevipoeg oli suur mees ja tema sünnitamine võttis aega, ma üldse ei imestaks, kui teadlased arvutaksid välja, et tema sündimiseks kulus kuid, kui mitte aastaid. Keegi nutikas füüsik selgitas kunagi välja, et sarvepuhumise võimsust arvesse võttes pidi Kalevipoeg olema mitme kilomeetri pikkune. Mitu meetrit tunnis teie sündisite, lugupeetavad?
Uue aasta ja jõulude vahel ei toimu niikuinii mitte midagi ja arvestades järjest karmistuvaid vanadussurma meetmeid, ei hakkagi enam mitte kunagi mitte midagi toimuma. Näeme siis selles piiramatus vaba aja lademetes võimalust ja hakkame samm-sammult vanarahva ja vanade roomlaste kombel lõbutsema.
Mõdu, õlu, seajalad, hernetamp, torupill, jõnktants ja gladiaatorite võitlused katkupolitseiga. See kõik muidugi kaugemas perspektiivis, hetkel keskendume üleminekuperioodile ja Kalevipoja sünnipäevale. Esimene päev oleks sünnipäeva laupäev, teine pühapäev, kolmas esmaspäev ja siis esimene sünnipüha ja teine sünnipüha. Miks mitte ka jalavõtte päev, kiviviskepäev või verelaskepäev. Aga terminoloogia on teisejärguline detail hetkel.
Palju tähtsamad on kombed, kuidas tähistada, mida laulda, mida juua, kui palju õgida ja kuidas nõiduda. Tähistama peaks ikka nii, et kõigil oleks hea: vegan helbib samblasuppi, maausuline vohmib sealiha sisse ja narkar süstib seda, mida ta ikka süstib. Selles mõttes peaks kõik olema väga liberaalne, välja arvatud halal- ja koššerkeitering, mis muidugi peab olema kõigile riigiasutustele kohustuslik, siis keegi ei solvu.
Mõistagi peaks Kalevipoja sünnipäeva sümboolika olema sooneutraalne, see tähendab, et postkaartidel ja reklaamidel võiks kujutada sünnitajana nii Lindat, Kalevit kui Põhjakonna, vajadusel ka Tuuslarit. Rahvariide vööd ja seelikud on niigi vikerkaarevärvilised, siis ei ole kuigi palju vaja takka aidata, kui siis ergastada veidi setu kirsat ja mulgi kuube.
Peaasi on muidugi abieluvõrdsus, Kalevipoja sünnipäeval võiksid Delfi faktikontrolli peaspetsialistid saada eriõiguse laulatada kõikvõimalikke abielusid – polügaamseid, sodomiitlikke, kas või Vanakuradi vanaemaga, kui keegi on armunud, miks mitte. Aga sellel tingimusel, et abieluvõrdsus kehtib ainult Kalevipoja sünnipäeva lõpuni. Viis päeva läheneb niikuinii keskmise abielu kestusele kaasajal.
Kui meil on juba Arvo Pärdi keskus olemas, siis tuleks luua ka üleriigiline Kalevipoja keskuste võrk. Mahajäetud koole, raamatukogusid, kauplusi, lautasid ja sünnitusmaju ikka leiab. Räägitakse, et kinnisvaraäri ähvardab kängu jääda, seega oleks mõistlik tühjana seisev sünnitusmaja või rebasefarm maha lõhkuda ja ehitada samale kohale Kalevipoja kabel.
Ei pea ole suur kabel, kaugeltki mitte katedraal, meil Pärnus on päris hea prototüüp olemas, iseseisvuse väljakuulutamise üriku ootepaviljon või midagi sellist. Nagu bussipeatus maantee ääres, aga ilusam. Ehitusettevõtjate kasumi suurendamiseks ja muistsete kommete taaselustamiseks võiks kabel olla muldpõrandaga, aga presidendi sünnipäeval võiks põhud maha laotada ikkagi.
Põhiroog olgu Kalevipoja sünnipäeval kama, ma ei oska midagi tervislikumat ja kliimasõbralikumat välja mõelda. Hapupiima asemel tuleks seda jahu aga segada globaalkoola sisse. Rikkamad segavad saumikseriga, vaesed raudreha või tagumise jalaga.
Läti kogemus näitab, et eriti jõhkrate vanadusmeetmete ajal lastakse punase sildiga koolat poest osta, on eluliselt tähtis. Koola sildile kleepigu lapsed kuldseid tähekesi ja poolkuusid, siis on neil ka väga lõbus. Liha võib iga soovija süüa, aga salaja.
Kalevipoja sünnipäeva paraade tuleb eriti esile tõsta, iga päev on paraad, kus vilgutatakse mobiile ja loetakse ette ERR-i/EPL-i juhtkirju, kui neid parasaju ei peaks ilmuma, siis kõlbavad ka Brežnevi, Mao, Olev Remsu või Sass Henno teosed. Paraadidega päästetakse aafrika elusid, mahitatakse massiaborte ja laste soomuutmist, kinnitatakse usku e-valimiste pühadusse ning mõistetakse hukka need, keda on vaja hukata.
Kui Kalevipoja sünnipäeva kindlas tahtes ja vääramatus usus tähistada, siis tuleb Kalevipoeg esimesel võimalusel tagasi ja saab olema veelgi lõbusam. Ja kui ta on hetkel hõivatud, siis oleme me kõik teinud, et ta tuleks. Igal juhul tugevdame me nii koostööd ühiskonna erinevate ja üksteist mõõdukalt vihkavate kihtide vahel.
Kalevipoja sünnipäeva reede on juba täna, teise jala terviseks ka.
(:)kivisildnik
12.25.2020
Pärnus, kus nüüdses linna piirides, ennemuiste Audrus, asus Kalevipoja nimeline kolhoos