Paul Oja: kahest Eesti liberaalringhäälingu aastalõpusaatest

“Aasta viimastel päevadel istusin vahelduseks teleka ette.

Kordusena tuli ETVs 2019. aastal valminud saade „Elu parim nali“. Kaheosalisest saatest näidati mõistagi saate esimest osa, kus laulja Juuli Lill televaatajatega hingestatult oma elamusi jagab:

„Mind on ajanud naerma viimasel ajal 2015. aastal „Tujurikkujast“ lõpulugu „Ei ole üksi ükski maa“. Ma ei saa midagi teha, see on minu arust lihtsalt nii toredalt eneseirooniline ja vahva, ma ei suuda, ta ületab kõik „Kitsad kingad“ ja asjad minu jaoks.“

Ja siis tühjendati taas kord seesama lägatoober näkku kõigile eesti rahvast ja rahvuslusest lugu pidavatele inimestele.

1978. aastal sündinud Lill sai öölaulupidude ja Mattiiseni Isamaalaulude aastal kümneseks. Vaevalt ta siis taipas, mida Mattiiseni laulud eestlastele tol ajal tähendasid, millise määratu rahvusliku vaimustuse laineharjale nad inimesi tõstsid.

Kas ta „Elu parima nalja“ tegemise ajal, 31 aastat hiljem, taipas, kuidas see ilge paroodia ausaid eestlasi solvab? Kui ei, siis on tal hingetarkuses olulisi puudujääke. Kui jah – siis on ta nähtavasti ka ise valmis sobival võimalusel sellesama sallivusvihkajate vankri ette selle vedajate sekka astuma.

Aga Eesti liberaalringhääling – see on endale nähtavasti sihiks võtnud iga aasta lõpupäevadel neile, kes ETVd veel vaatavad, meelde tuletada, milleks õelad sallijad on võimelised.

Samal päeval pakkus ETV ka intervjuusid inimestega, kes ringhäälingu poolt aasta säravaimate tähtede sekka olid arvatud.

Intervjueerija oli Aet Süvari. Tema vastas istus keegi näitsik, kelle nimi on Sveta Grigorjeva ja keda Süvari millegipärast luuletajaks tituleeris.

Kui mõtlen Eesti luulele, tulevad meelde mitmesugused read, mis on mu mällu sööbinud. Näiteks:

Astun vaikset jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata.
(Marie Under. Jõulutervitus 1941)

Aga sveta grigorjeva (ise ta kirjutab oma nime tihti väiketähtedega – miks peaksin mina teda rohkem austama kui ta ise?) on näiteks oma kreedo sõnastanud nii:

kunagi ehmusin
kui üks hea sõber ütles et
olen totaalne meestevihkaja

mismõttes
vastasin üllatunult
ma ei vihka mehi
ma vihkan kõiki

Sellisel kõigivihkajal oleks küüditamiste ajal tegemist piisanud – küüditajate poolel muidugi. Ainult – mis luule siia puutub?

On veel ridu, mis mul meelest ei lähe, näiteks:

Mis küsib elulahkmel heitlik maru!
Kuid sina enesele annad endast aru.
Ja olgu öö kuitahes pikalt pime –
sa otsaeest ei pühi oma nime.

Puulehtki vaatab valgust, vajub vette
koos teistega. Ja siiski omaette.
Sul puudub sirav siht? eks mine
ja taipa, mis on aina tarbimine.
(Betti Alver. Tähetund)

sveta eneseanalüüs ja suhe kodumaasse on aga sellised:

vannun pühalikult et esimesel võimalusel tõmban nahhui siit […]

oma esimese lapse saan ma NEEGRIGA, teise lapse teise NEEGRIGA …jne.

Toimetaja Kaspar Viilup teatas ERRi uudisteportaalis 25. detsembril, et „Kirjanik Sveta Grigorjeva on kirjutanud…“ Nii et juba kirjanik. Ja edasisest grigorjeva tekstist võib muuhulgas lugeda:

mind üldiselt muide
ei kepi kes keda kepib
ja kes kellel imeb on imenud
soovitan teilegi

Minul on valus, kui selliseid isikuid luuletaja või koguni kirjaniku nimetuse vääriliseks arvatakse – mitte et arvatakse, arvata võib tegelikult igaüks täpselt nii, nagu ise tahab, vastavalt oma rikutuse, vabandust, sallivuse ja progressiivsuse astmele – vaid et seda arvamist avalikus inforuumis välja kuulutatakse.

Aga eks see olegi ju nõnda arvajate-kuulutajate eesmärk. Suure ragina ja kolinaga maha lõhkuda kõik, mis eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimist sihina silme ees pidavatele inimestele kallis ja oluline on. Et kasvõi kogemata midagi püha alles ei jääks. Öelda hästi kõvasti välja kõike, mis Eesti rahvuslastele võimalikult palju haiget teeks – ehk võtab mõni neist ometi aru pähe ja lahkub rukkilillepuruse düstoopia toetajate kooskonnast.

Ei lahku. Sest Luuletaja August Sang kirjutab:

Peast eemal, laiad nagu kapsalehed
mu kõrvad on – neist tihti tirind mind
on elukoolis auväärt asjamehed,
kuid kasutuks jäi avar kuuldepind.

Kui rohkesti ka kauneid kompromisse

nad lahkelt lauale ei ladunud –

head õpetused ühest kõrvast sisse

ja teisest välja taas on kadunud.

Nii mitmed ühe päeva jumalused

on minu nähes maandund prügimäel,

nii mitmest tõest on koorund rumalused.

Kui olla narr, siis pigem omal käel.

(Hommikune tualett)

Soovin Eesti ja eestluse austajatele kõike parimat uueks aastaks!”

Paul Oja, Uued Uudised Soomest