31.12.2020
Tänavune peeglissevaatamine. Pilt on illustratiivne.
„Ma olen tänaseks selles portaalis avaldanud ümmarguselt 200 tillukest mõtisklust. Ja osaliselt just sellest tulenevalt olen pisut rohkem jälginud ka kõike seda, mida meedias kirjutavad teised inimesed. Minuga sarnased, minust vähe erinevad või ka kardinaalselt teistsugused inimesed.
On üks omadus, mis ühendab neid (meid) kõiki, praktiliselt sajaprotsendiliselt.
Peaaegu kogu meie kriitika, argumentatsioon, retoorika, ka irisemine on suunatud kellegi teise vastu. Me üritame kedagi õpetada, kedagi suunata, kedagi paljastada, kedagi paika panna, hullematel juhtudel halvustada või hävitadagi.
Kuid haruharva juhtub, et keegi meedias sõna võtvatest mistahes maailmavaatega tegelastest pööraks oma pilgu ja vaimujõu peeglisse. Ning kirjutaks ja mõtiskleks nende teemade üle, mida ta ise vääralt teinud, valesti ajanud, kõveralt toimetanud. Ja mida peaks parandama.
No olgu, avalikult ei taha ju iseennast lahata, kuid laias laastus on see domineeriv terves meie elus – tähelepanu on suunatud peamiselt (ainult?) kõigi teiste puudujääkidele ja möödalaskudele. Ning mis kõige nutusem – me usumegi siiralt, et asjad lähevad paremaks, kui üritame muuta, remontida, korrigeerida teisi. Mitte ennast.
Meile endale suunatud kriitikale järgneb reeglina õigustamine, haruharva kriitika analüüsimine.
Enam jätkusuutmatumaks minna ei saa.
Iga psühholoog või perenõustaja ütleks teile, et suhte parandamist tuleb alustada iseendast. Ja mida muud on meie eraelu, ühiskondlik elu, tööelu või poliitika mistahes tasandil, kui suurem või väiksem hulk suhteid?
Jeesus sõnastas oma Mäejutluses universaalse retsepti – „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele!“ Rahvapäraselt – ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks!“ Selle mõtte üldkehtivusest aru saamiseks ei pea sugugi usklik olema. See kohaldub täpselt samaväärselt veendunud ateisti või lamemaalase puhul.
Kõigele lisaks on see ju ka puhtalt loogiline – arusaadavalt on kõige hõlpsam kohendada ja muuta seda, mis on kõige käepärasem, mida kõige paremini tunneme. Ehk iseennast.
Kuid mingil põhjusel me nii ei toimi.
Üsna ühemõtteline näide on alkohoolikute teema, tean seda isiklikest valusatest kogemustest. Niikaua, kuni „mina tegin kõike õigesti“, kuni „saatus nöökis“ või „maailm oli kuri“ või „keegi mind ei mõistnud“ – niikaua liikus olukord allamäge. Tervenemine algas äratundmisest, et viga on minus ja ainult minus endas. Alles selle tunnistamisest alates said võrsuda teod õiges suunas.
Meie sisepoliitika on asjakohaseid näiteid kuhjaga täis. Kui palju on olnud hammaste kiristamist EKRE erinevate tegevuste või mõtteavalduste pärast. Aga kui palju olete kohanud arusaamist või veel enam – omaks võtmist – et lõviosa (kui mitte kõik) EKRE toimingud on olnud otsesed vastureaktsioonid kellegi teise tegevustele, eesmärkidele, rünnakutele?
Opositsiooni haukumine koalitsiooni kallal on juba tüütult omaseks ja armsaks saanud, sageli enam ei märkagi. Kas aga keegi mäletab, millal viimati kostis opositsioonipingi poolt midagi enesekriitilist või kasvõi lihtsalt konstruktiivset?
Muidugi ei saa ühegi erakonna kohta öelda, et nad eriti enesekriitilise sisekaemusega tegeleks. Mõne pimedus enda puuduste suhtes torkab lihtsalt rohkem silma.
Vanasõna „Teise silmas näeb pindu, enda silmas palki ei näe“ on nii üldine, nii levinud kõrges poliitikataevas ning samaväärselt privaatsetes inimsuhetes.
Mõeldes meenutades lõppeva aasta markantsematele teemadele ja skandaalidele, võib neis kõigis näha sedasama põhijoont – süvenemata, analüüsimata karati kellelegi kallale hetkekski mõtisklemata, kas ise ollakse ikka õige esimest (või kümnendat) kivi viskama.
Ei oskagi uueks aastaks muud soovida iseendale, kõigile sõpradele-tuttavatele ja kogu rahvale, kui veelkord korrata Jeesuse sõnu „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele!“ Ma ei kujuta ette ühtegi muud käitumismustrit, mis meie kõigi elu edenemisele rohkem võiks kaasa aidata.
Ei ole see elu nii kiire ühti! Võtkem rohkem aega peegli ees seisatada.
Hääd uut!“
Priit Tali, kolumnist