01.01.2021
Martin Helme
“Kuigi saame aasta kokku võtta tõdemusega, et rängast ja pöörasest aastast oleme kõigest hoolimata läbi tulnud üsna hästi, oli selle saavutamine päris kurnav,” kirjutab lõppenud aastast Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Martin Helme, taunides opositsiooni labast käitumist aasta viimastel päevadel.
“Nagu täpiks i peal, suutis meie destruktiivne ja sõgestunud opositsioon enne aasta lõppu veel sõna otseses mõttes keset tuba jõleda hunniku tekitada.
Millegi kohta, mis ei omavat vähimatki tähtsust ja mille vajalikkust nad justkui ei mõista, on nad teinud ennastületava pingutuse, et nurjata demokraatiat ja takistada parlamendi tööd.
Iga kord, kui mõtled, et enam rohkem langeda pole võimalik, tõestavad Reformierakonna esimees Kaja Kallas ja sotside juht Indrek Saar uljalt, et on ikka küll ja kõvasti!
Meie totaalselt aliberaalsed liberaalid on otsustanud, et nad naeruvääristavad püsiväärtuste eest seismist ja ühiskonna kõige olulisemate institutsioonide kaitsmist, välja kukub neil aga ikka nagu alati.
Rünnates referendumit ja abielu mõistet, ründavad nad tegelikult korraga demokraatia olemust ja parlamentarismi vundamenti. See, millega opositsioon äsja hakkama sai, on sõna otseses mõttes Eesti põhiseadusliku korra õõnestamine.
Kui parlamendi saadikud mõnitavad rahvahääletust ja demokraatlikku protsessi, siis nad ei mõnita mitte praegust valitsust, nad mõnitavad rahvast. Nad ei irvita mitte referendumi eelnõu üle, vaid nad irvitavad oma valijate üle. Roppude, perverssete või lihtsalt triviaalsete totruste massi paiskamine parlamendi menetlusse, et takistada rohkem kui aastaks parlamendi tööd, ei ole Kaja Kallase poolt sedastatud “võrdselt rumalad olemasoleva küsimusega”, vaid on rahvale verbaalselt ja emotsionaalselt näkku oksendamine.
Üks äärmusliberaalide arvates mõttetu ja tarbetu poliitiline algatus on juba praegu osutunud vägagi mõttekaks ja tarvilikuks, et paljastada salllivuslaste vihkajalikkust, õelust, väiklust, rumalust, vaenulikkust oma rahva vastu, põlastust demokraatia suhtes. Eriti irooniline on see, et tüütuseni e-Eestist ja digitulevikust patravad reformikad tõid oma muudatusettepanekud paberkandjal, eks ikka selleks, et veelgi rohkem aega kulutada ja tööd juurde teha. Kas see oli puhas õelus või tulevad üle sellesse leeri, kes usub, et ka valimised võiks toimuda ainult paberil? Vähemalt referendum.
Mis seal ikka. Opositsioon käitus enda arvates lõbusalt ja kavalalt, pannes rõhu erinevatele tobedatele küsimustele. Sellega neutraliseeriti võimalus, et põhiseaduskomisjon saaks muudatusi grupeerida ja nii hääletuste arvu oluliselt vähendada. Vindi totaalse üle keeramisega saavutati aga see, et näidati meile ette selge, lihtne, seaduslik tee, kuidas probleemi lahendada. Opositsioon tõestas obstruktsiooni tuumavõimsuseni viimisega, et taoline võimalus tuleb riigikogu kodukorras neutraliseerida.
Kui see lükkab referendumi eelnõu mõne nädala või kuu võrra edasi, olgu pealegi. Meil vahet pole, me plaanisime algselt referendumit nagunii korraldada oktoobris.
Kes viimasena naerab, naerab paremini. Kõik need ropud ja rumalad küsimused, millega opositsioon higistas, on lõppkokkuvõttes tühja raisatud vaev. Järele jääb ainult halb kuulsus.”