04.01.2021
Mart Helme
Vaidlustes, mida Ameerikas peetakse viimaste presidendivalimiste ümber, on muu hulgas liberaalide endi tunnistuste kohaselt koorunud välja see, mille üle käib võitlus tegelikult. Selleks on meile ja kogu maailmale tuntud ameeriklaste hävitamine ja asendamine uue globaalse rahvusega, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees Mart Helme.
Kogu seda võitlust looritatakse muidugi loosungite ja propagandaga võitlusest küll vähemuste õiguste, küll sotsiaalse võrdsuse eest; küll valge ülemvõimu, küll paremäärmusluse vastu, kuid eesmärk on selge: senise, väga selgelt oma ameerikalikku identiteeti tunnetava rahva tasalülitamine ja asendamine massiimmigratsiooni ja kinnistunud ameerikalike kultuuristereotüüpide ning traditsioonide hävitamise kaudu juurtetu, usutu, lõhutud ja lahutatud perekondade ning vaid materialistlikule tarbimiskultusele ja isiklikule hedonismile ja lõbule orienteeritud killustunud massiga, mida uhkelt nimetatakse uueks Ameerika rahvuseks.
Just see ja eelkõige see on liberaalide „progressiivne” missioon ja just selle nimel on viimastel valimistel kõige häbematumal moel üritatud – võimalik, et isegi õnnestunult – läbi viia liberaalne riigipööre.
Kui see kõik oleks vaid USA siseasi, võiksime ju pead vangutada ja õlgu kehitada. Paraku pole USA mingi kolmanda maailma riik, kus toimuv tõepoolest jääks vaid selle maa või äärmisel juhul ka selle riigi naabrite murekohaks.
Ameerikas toimuv mõjutab kogu maailma ja antud kontekstis mõjutab see eriti demokraatlikke riike. Sest kui kaob usk Ameerika demokraatiasse kaob mitte üksnes usk vaid demokraatia ka seal, kus see seni on eksisteerinud. See tähendab, et valimised muutuvadki igal pool ajakirjanduse ja küsitlusfirmade poolt ette valmistatud ning süvariigi retseptide kohaselt ära korraldatud farsiks. See tähendab, et demokraatlikud põhiseadused ja muud õigusriiklust tagavad dokumendid ja institutsioonid muutuvad mängukannidena kasutatavateks fassaadideks, see tähendab, et väga kiiresti jõutakse liberaalse totalitarismini. Ja rahvustele tähendab see, et neilt võetakse sisuliselt enesemääramise ja enese defineerimise õigus ning neid sunnitakse osalema – nagu eespool kirjeldatult Ameerikas – uute, territooriumite, mitte keelte ja kultuuride kaudu defineeritavate rahvuste loomise protsessis.
Ameerikas pani Donald Trump selle eksperimendi neljaks aastaks seisma. Tulemuseks oli, et viimastel valimistel toetas teda rekordarv musti ja latiinosid, kellede hääli demokraadid pidasid iseenesest mõistetavalt endale kuuluvateks. Need mustade ja latiinode hääled tulid just nendelt USA vähemustelt, kes on identifitseerinud ennast just selle Ameerikaga, mida kogu maailm tänaseni tundis ja mis tänu oma usklikkusele ja töökusele saavutas 20. sajandil maailmas juhtiva positsiooni. Need on need mustad ja latiinod, kes ei soovi osaleda globalistlik-liberalistlik-neomarksistlikus uue rahvuse loomise kannatusterohkes eksperimendis.
Euroopas edendavad sama agendat neomarksistlikust liberalismist toituvad Euroopa institutsioonid ja suurriigid, millede etteotsa on järjekindlalt manipuleeritud küll vasaktiiva küll paremtiiva liberaale, esindagu nad formaalselt mistahes erakonda või poliitilist voolu.
Tööriistadeks loomulikult rahvuslikult mõtlevate liidrite ja erakondade laimamine, demoniseerimine, sildistamine, nn. euroopalike väärtuste vastuvaidlematu tunnistamise nõudmine ja alanud aastal Brüsselist saabuv ning vastuvaidlemist mitte salliv käsk nõustuda massiimmigratsiooni ja selle Euroopa Komisjoni poolse dirigeerimisega.
Eesti rahval on selles olukorras vaja endale selgelt aru anda, et võitluse tuum – ja muu hulgas abielureferendumi ümber käiva võitluse tuum – on selles, kas Eesti rahvas jääb oma maal peremeheks, kas meil rahvuse ja rahvuskultuurina on õigus ellu jääda või anname me alla ja loovutame oma saatuse üle otsustamise Euroopa Komisjonile ja selle siinsetele siirdeisikutele.
Selles olukorras on vaja selgelt teadvustada ka seisu, mis valitseb meie poliitmaastikul. On ainult üks poliitiline jõud, mis selgelt ja ühemõtteliselt seisab Eesti riigi kui meie rahvuskodu eest. Selleks on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Kõik ülejäänud on valinud liberalismi ja kõige sellest tuleneva ees alistumise tee.
Ent veel. Nii nagu USAs on võitlus libaraalse totalitarismi kehtestamise vastu ühte liitmas senini üksteise suhtes üle õla vaatavaid etnilisi, usulisi ja sotsiaalseid rühmi, näeme ka Eestis, kuidas antiliberaalsed hoiakud on esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos loomas ühisnimetajat ka eestlastele ja siin ennast juba üha enam Eestiga identifitseerivatele venelastele. Seda enam, et venelased näevad, kuidas nende senised eestkõnelejad on neid sisuliselt reetnud ja asunud euroliberalismi teenistusse. Ning ka neil ei ole tegelikult enam kedagi teist, kelle peale loota peale Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna.