18.01.2021
Pole näha, et sellest ühendusest mingitki kasu oleks tõusnud.
“Unenägude universumis ulatas kirjakandjana roosamannat teeniv haldjas mulle kutse kindluslossi. Kaardimängule. See oli suur au. Nii suur au, et mul tuli kaardimänguks ette valmistuda. Kutse teatas, et programmis on mäng nimega Must Notsu. Muretsesin vastavad õppematerjalid. Aegade hämarusest hakkas see mäng mulle ka meenuma. Kes on kunagi ujunud, heegeldanud või kaarte mänginud, ei unusta neid oskusi kunagi.
Määratud päeval liikusin kindluslossi. Vesi vallikraavides oli külm ning kõigusoojased krokodillid paastusid ja tukkusid nagu nende liigile säherdustes ilmastikutingimustes ikka kombeks. Kaardimänguruum oli õdus. Saalis ringi siidis ja sametis isikuid. Higi pühiti laubalt batisttaskurättidega. Teenijad liuglesid laudade vahel liudadega, kust haarati veiniklaase ja kompvekke. Mind juhatati otsejoones kaarte mängima. Olin üpriski elevil, sest ei tahtnud ennast nii tähtsas kohas halvast küljest näidata.
Mäng algas. Ja muutus bridžiks. Ja muutus pokkeriks. „Kas me mängime Musta Notsut?” küsisin kaasmängijate käest. „Otse loomulikult! Meie front on notsu!” vastasid nemad šarmantse naeratusega. Lauale ilmusid Tarot’ kaardid. Keegi hakkas kellelegi tulevikku ennustama. Minu kõrval istuv mängur raputas ilma igasuguse häbita oma vaimustavaid pitsilisi varrukaid ning sealt pudenes välja lausa kümme ässa. Tundsin end pisut ebamugavalt, isegi vihaselt, aga üritasin rahuneda.
Kaardilauale kargas kakaduu, kellel korises kohutavalt kõht. Lind oli vist salaja liudadelt kompvekke nosinud. Kakaduu kriiskas, andis kohe au oma nime kahele esimesele silbile ning linnu taguotsast väljus väljaheidete fontään. Kaardid kattusid kakapritsmetega. Ma ei kannatanud enam välja ning tõusin püsti. „Ma lähen ära. See on talumatu. Esiteks ei mängi me kokkulepitud mängu. Teiseks te petate ilma igasuguse häbita. Ning kolmandaks olete te kaardilauast teinud peldiku.”
Mõned kaasmängijad teesklesid, et nad ei kuule mind ning naeratasid armsalt. Mõned olid kohkunud ning üritasid mind vaigistada, sest meie kaardimängulauas nii sallimatult ei käituta. Üks mängur heitis mulle aga tauniva pilgu ning karjus: „Mängige kohe edasi! Ärge takistage meie kaardimängu!”
Lahkusin saalist. Kõik irvitasid ja naersid. Kuulsin nördinud hinnanguid oma käitumisele: „Ta on emotsionaalselt ülesköetud. Sallimatu. Foob. Väga raske iseloomuga. Hull. Hormonaalne. Rohud on võtmata.” Kindluslossi väravate juures tõi tuuleiil minuni mängukaardi. Sellel oli musta sea pilt. Unised krokud laksutasid silla all lõugu. Siga oli nende talveunes palunud audientsi.
Ärkasin üles ja sain aru, et on olukordi, kus ei saa vaielda. Kaunis vaidlus eeldab mõlema poole valmisolekut päriselt (!) vaielda. Ehk siis, kui teema on A, siis räägitakse teemast A. Tuuakse poolt- ja vastuargumente ning vaadatakse, kas on kohti, kus annab midagi siluda ja õgvendada. Kui on, siis on see väga tore. Kui ei ole, siis jäädakse lugupidavalt eriarvamusele. Mis aga toimub tegelikult?
Ignoreeritakse arvamust. Kutsutakse vale pealkirjaga vaidlusele. Jäetakse vaidlus ära ning kirjutatakse üles, et see toimus. Räägitakse millestki muust. Halvemal juhul heietatakse millestki muust väga pikalt ja väga keeruliste sõnadega ehk siis juhitakse teema voolusängist kõrvale, et see summutada ning vastast kurnata. Korraldatakse vaidlusi, mille reeglid eeldavad vaikimisi, et kõik peavad kõiges nõustuma. Teeseldakse, et kuulatakse arvamus ära, nõustutakse algselt selles, et ei nõustuta, tehakse hetkeline lõdvestus ning kümme minutit hiljem hakatakse uuesti oma versiooni peale suruma. Aga me ju leppisime kokku, et me ei nõustu selles küsimuses? Miks te reegleid rikute?
Mida peab siis tegema olukorras, kus oponendil puudub hea tahe ning kus ta ei pea reeglitest kinni? Kus ta tegelikult ei soovigi teemat arutada? Sellisel juhul tuleb vaidlusest keelduda. Mina kakavate kakaduudega kaarte ei mängi. Eriti veel sellises olukorras, kus lauale pudeneb kümme ässa ning kõiki kaardimänge kutsutakse vajaduse korral sama nimega. Vahet pole, et neid ei mängita sugugi samamoodi.
Sellises olukorras jääb ainult eemalduda. Meil ei ole enam mitte millestki rääkida. Kakav kakaduu oma ässavabrikantidest sõpradega tehku omi asju ja ausad mängurid tehku omi asju. Kui reeglid pole paigas ning puudub tegelik tahe rääkida teemast, siis jääb meie suhtlus ära. Mind ja teisi minusuguseid teie jaoks olemas ei ole.
Kui reeglid on paigas ning on olemas soov ausalt oma arvamusi esitada ning ausalt vastaspoole arvamusi kuulata, siis saab vaielda. Kui mina soovin arutada teemat A ja minu üle irvitatakse, mulle heidetakse hukkamõistvaid pilke, minu arvamust ignoreeritakse või sellele vastatakse teemaga B, halvemal juhul keerulise pseudoteemaga γδεζιιιפפדהμμ水μμפדהμ ning kõige halvemal juhul kakaduu kakaga, siis on meie suhtlus selleks korraks läbi.
Kui kaua kavatseb aga püsida ühiskond, kus aina suurenev osa kirjaoskajaist inimestest elab vaimses sisepaguluses?
17.01.2020 Anno Domini
Piret Kivi
2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.
1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.
2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.
3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.
4. Aavik, Johannes 1988. Rahvustunde nõrkusest Eestis. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu Raamatukogu”).
5. Kõiv, Mait. Naber, Jaak. Raudkivi, Priit. Ritson, Tõnis 1991. Keskaja ajalugu (kuni 15. sajandini): õpik VII klassile. Tallinn: Koolibri.
6. Jovtšuk, M.T., Asmus, V.F., Yang, Xingshong, Makovelski, A.O., Mamedov, Š.F., Oizerman, T.I., Štšipanov, I.J., Narski, I.S., Sokolov, V.V., Tšagin, B.A., Rutkevitš, M.N., Suvorov, L.N., Kossitšev, A.D., Skvortsov, L.V., jt 1974. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.