19.01.2021
Inimene õpib kogu elu, saatjaks raamatud.
“On levinud ütlemine – inimene õpib eluaeg, aga sureb ikka lollina. See ei pruugi siiski nii olla! Kui laseme asjadel kulgeda nagu nad lähevad, siis küll. Aga kui inimestena oskame kasutada oma vaimset vara – mõtlemist – siis mitte?
15. sajandil pani trükikunst alguse lugude kiirele levikule maailmas. Tänapäeva tehnoloogilistest võimalustest me ei räägigi. Just seepärast jään surmani kaitsma seisukohta, et vanemate-koolide põhiülesanne on mõtleva inimese arendamine-õpetamine, kes oskab maailmas üha levivast rämpsust leida väärtuslikku, arukat-tõepärast. 21. sajandi pedagoogika algtõde, milleks õpetajaid enam ei koolitata!
Paljusid tõdesid tuleb korrata, sest müüdid on tugevad – tunduvad loogilistena, mõjuvad tõepäraselt jne. Küsisin hiljuti ühe tänase koolipoisi käest, mida ta teab natsi-Saksamaa kallaletungist N. Liidule 1941. Ta rääkis pea sama, mida kuulsin üle 65 aasta tagasi – ootamatu sissetung ülekaaluka jõuga!
Ootamatuse tegur oli murenemas juba nõukogude ajal ja üle kümne aasta teame (lausa oma emakeele kaudu), et hoopis nõukogude poolel oli vägedel kolmekordne (!) ülekaal, isegi tehnika (lennukid, rasketankid, kahurid jne) osas. Küll valitses punaarmees suur korralagedus! Vanad stalinlikud müüdid lükkas ümber Mark Solonin põhjalike arhiivimaterjalide võrdlusega („Katastroofi anatoomia. 22. juuni 1941“).
Visalt püsivad (uued) müüdid Eesti ja Baltikumi ajaloo ümber. On isegi saade „See hea Rootsi aeg!“ Inimesele jääb meelde saate nimi, mõistmata samas, et siis jõudis täiuslikkuseni ka eesti talupoegade pärisorjuslik rõhumine – sügavam põhjus – Rootsi riigikassa täitmine. Selleks tuli survestada-muuta ka valdavalt saksa päritoluga mõisnike elu ja nii jäigi talupoegadel mulje heast kuningast.
Üsna ideoloogilised on teadmised meie riigi ajaloost. Rääkides, et lääneriigid toetasid igati Eesti iseseisvumist pärast Esimest ilmasõda, eksime ju täielikult. Heino Arumäe kapitaalsest tööst („Eesti ja Soome: kahe sõja vahel“) saame teada, et näiteks USA ei tunnistanud juriidiliselt 1922 Eestit iseseisva riigina (olime vaid Venemaa osa).
Ja Kaarel Piirimäe oma põhjalikus uurimuses näitas, et USA ja Suurbritannia kiitsid suusõnaliselt heaks Eesti liitmise 1940 Stalini poolt N. Liiduga („Sama hästi kui venelaste maa…“). Eriti silmakirjalik oli, kuis need riigid meie taasiseseisvumisel rääkisid, et pole kunagi tunnistanud Balti riikide liitmist N. Liiduga – allkirju selle kohta pole tõesti ju antud!
Eesti ja Baltikumi sovetiseerimise avas Jelena Zubkova, kui töötas Moskvas läbi poliitbüroo istungite (eesotsas Staliniga) protokollid („Baltimaad ja Kreml 1940-1953“). Selgus lõplikult, et Varesel ja Karotammelgi polnud mingit sõnaõigust meie elu korraldamisel. Või võrrelgem, mida tegi NKVD Poolas ja Ungaris, kus sõja lõpus olid olemas isegi seaduslikud valitsused!
Müüdid meie Vabadussõja kohta aitas kõrvaldada 1930 ilmunud „Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt II. Vabadussõda 1918-1920“. Ja muidugi oleks aeg lõpetada ka Pätsi-Laidoneri süüdistamine 1939 ja 1940 sündmustes. Võrdlus Soomega on kohatu, sest meie toonased olud pole võrreldavad. Ka olid N. Liidu olud 1940 võrreldes 1939-ga teised. Uurigem näiteks, millised jõud olid me piiri taga ja võrrelgem ajahetke.
Nõukogude müütide taga oli ju labane ideoloogia, nüüd lisandub ka salakaval kommerts (rahamaailm). Lugedes Andreas von Rètyi raamatut Sorosest selgub, et nn demokraatlike ühenduste-liikumiste, meedia ja väljaastumiste taga pole tihti inimeste arukas mõtlemine-tahe vaid raha, mis mõjutab isegi rumalaid. Ta kirjutab näiteks: „Meedia võib olla sõltumatu valitsusest, kuid mitte Sorose impeeriumist.“ Meiegi liikumiste põhimõtetes võib tunda terve mõistuse kadu. Edward Snowdeni „Igavesed andmed“ avab raha jõhkra mõju riiklikul tasandil.
Raske on teisiti seletada, mis toimub meie kasvatusteaduses – lausrumalus või kaugelt (?) rahastatud projektid. Toeks „tugevad argumendid“ – vastandumine nõukogude ajale ja laps kui isiksus. Aga pedagoogika, arengupsühholoogia või ka didaktikateadus – need arenesid just väljaspool nõukogude süsteemi (isegi USAs!), kuid enam ei kõlba!? Ja tõsine teadus ei lähtu ju kunagi ideoloogiast!
Selguski, et seksuaalkasvatuse surve lasteaedadele on rahastatud „teatud fondi“ poolt. Toimuvaga seoses hakkad mõistma, miks tänasel Venemaal välismaalt tulevad-tehtavad rahastamised on võetud uurimise alla. Raha vastu suudavad seista vaid väga arukad ja kõrgete kõlbeliste tõekspidamisega inimesed. Jätkub neid? Õnneks purunes müüt „natsitunnustega“ Artur Sirgust. Kalle Muuli näitab üllatavalt faktipõhise (äsjase) käsitlusega vabadussõdalaste üht juhti igas vallas eriti kõrgete kõlbeliste omadustega inimesena. Kes suudab tõestada vastupidist?
Aga mõni (rumal) autor võib töötada ka iseenda vastu. Soovides trükiste kaudu pürgida tuntuse-kuulsuse poole, paneb ta kirja oma primitiivse elukäsituse. Nii juhtus ühe nn Tartu vaimu omaaegse kuulsusega, kelle päevaraamat aastate eest paljastas à priori autori ja tema kõlbluse tühisuse. Või igasugused tiitlid – on ju näiteks psühholoogilisi nõustajaid-eksperte-terapeute. Kuulates neid, selgub, et nad pole ise iial avanud ühtki teadusraamatut . Aga sedagi ei märka enamus!
Teadusinimesed teavad, et mõistetel pole piire – võib minna järjest sügavamale! Stalinlikes vangilaagrites toimunut avardab kindlasti Jukka Rislakki „Vorkuta!“, sest kasutab eri osapoolte infot. Me ei tunnista, et tänased noored valdavad elu algmõisteid viletsalt – protsess käivitub neil ju nutika kaudu. Teadus mõtlemise arengust nõuab hoopis looduspärast vahetut aktiivset kontakti ümbruse endaga; alles hiljem võib kasutada lihtsaid kirjeldusi ja praegu levinud filmi-video pilte.
Nii ongi noore põlvkonna IQ üle paarikümne aasta Eestis languses. Nägemistaju on psüühika seisukohalt küll ürgne (loomariigist), kuid samas lihtne-primitiivne inimvaimule. Abstraktse semantilise teksti lugemine on psüühiliselt keerukam ja tähtsaim – meid arendavam. Kasutagem seda võimalust (kasvõi enne surma)!
Peep Leppik, teadlasest koolmeister
